Venemaa uus välispoliitiline kontseptsioon: absoluutne prioriteet on integratsioon postsovetlikus ruumis
Vladimir Putin andis välisministeeriumile korralduse töötada välja välispoliitika uus kontseptsioon samal päeval, kui ta uuesti presidendiametisse vannutati. See on kirjas tema ukaasis „Vene Föderatsiooni välispoliitilise kursi realiseerimise meetmetest“. Kommersandi valduses olev ettevalmistatud projekt saadetakse lähipäevil presidendile ja teistele ametkondadele. President peaks kontseptsioonile alla kirjutama veel detsembris. Tegemist peaks olema Vene Föderatsiooni välispoliitilise platformiga Putini kogu kolmandaks ametiajaks, kirjutab Kommersant.
Dokumendist selgub, et selle autorid on paljus lähtunud Putini enne märtsikuiseid valimisi ilmunud programmilise artikli „Venemaa ja muutuv maailm“ põhilistest seisukohtadest. Üks neist on tees, et Venemaal tuleb ehitada üles oma välispoliitika äärmiselt ebastabiilses maailmas ning paljud tema hädad ja probleemid on lääne, eelkõige teiste riikide siseasjadesse sekkuva USA sepitsuste tulemus. Uues kontseptsioonis on see tees üksikasjalikult läbi töötatud.
Võrreldes 2008. aasta kontseptsiooniga tundub maailm uue dokumendi autoritele palju ebastabiilsem ja ettearvamatum. Faktorid, mis ta selliseks teevad, on nimetatud alljaotuses „Tänapäevane maailm ja Vene Föderatsiooni välispoliitika“. Esimene faktor on ülemaailmne kriis, mis on sügavate nihete võimas katalüsaator geopoliitilisel maastikul. Teine ebastabiilsuse faktor on lääne sekkumine teiste riikide siseasjadesse, kui, nagu juhtus araabia kevade puhul, katsed suruda teistele peale oma väärtusi viivad kaose ja juhtimatuseni rahvusvahelistes suhetes. Kolmas faktor on ÜRO rolli õõnestamine, mis väljendub katsetes reguleerida kriise ühepoolsete sanktsioonide ja jõu kasutamisega ÜRO julgeolekunõukogust mööda minnes, tema resolutsioonide suvalises tõlgendamises ning kontseptsioonide realiseerimises, mis on suunatud seaduslike režiimide kukutamisele. Neljas faktor on piiriüleste väljakutsete ja ohtude tugevnemine, kus ühe võtmetähtsusega punktina mainitakse esimest korda ohte informatsiooniruumis. Viies ja viimane ebastabiilsuse faktor on rahvusvaheliste suhete reideologiseerimise tendents.
Kõigist neist faktoritest lähtuvalt teevad kontseptsiooni autorid järelduse: „Ülemaailmse turbulentsuse ja riikide kasvava vastastikuse sõltuvuse tingimustes ei ole perspektiivi katsetel rajada eraldiseisvaid rahu ja julgeoleku oaase. Seda enam, et Venemaal on unikaalne, sajandi jooksul kujunenud tasakaalustava faktori roll rahvusvahelistes suhetes ja maailma tsivilisatsiooni arengus. Vastavalt sellele kõrgemale missioonile ehitabki Venemaa üles oma välispoliitika.
Kontseptsiooni autorite arvates peab Venemaal olema mitu võtmetähtsusega eesmärki. Esimene on aidata kaasa maailmamajanduse päästmisele, milleks kavatseb Venemaa aktiivselt osa võtta õiglase ja demokraatliku turumajandusliku ning valuuta- ja finantsarhitektuuri loomisest – see on ilmne viide Venemaa propageeritavale mitme ülemaailmse reservvaluuta kasutuselevõtule. Teine eesmärk on võitlus sekkumise vastu teiste riikide siseasjadesse. Selleks püüdleb Moskva inimese õiguste ja vabaduste austamise poole, kuid arvestades iga riigi rahvuslikke, kultuurilisi ja ajaloolisi eripärasid. Internetis võideldakse aga uue tehnoloogia kasutamise vastu nendel eesmärkidel. Kolmas eesmärk on seisukoha kaitsmine, et ÜRO-l puudub alternatiiv, mis tähendab, et ei tohi lubada, et tsiviilisikute kaitsmise eest vastutamise ettekäändel (nagu Liibüas) sekkutakse sõjaliselt ja muul viisil.
Venemaa kavatseb nende eesmärkideni jõuda muuhulgas „pehme jõu“ abil. Seda mõistet kasutas Putin esimest korda oma programmilises artiklis ja hiljem ka juulis pöördudes Venemaa diplomaatilise korpuse poole. Kontseptsioonis seletatakse see lahti. Need on komplekssed vahendid välispoliitiliste ülesannete lahendamiseks, toetudes kodanikuühiskonnale, informatsioonilistele ja kommunikatsioonilistele, humanitaarsetele ning muudele klassikalisest diplomaatiast erinevatele meetoditele ja tehnoloogiatele.
„Pehme jõu“ abil loodab Moskva luua riigist objektiivse pildi ja samal ajal parandada oma välispoliitika informatsioonilist kajastamist. Selleks soovitatakse kasutada uue tehnoloogia võimalusi (Twitteri-diplomaatia) ning paljumiljonilise vene diasporaa võimalusi välismaal. Välismaal elavatele kaasmaalastele antakse uues kontseptsioonis üldse eriline roll.
On muutunud ka rõhud alljaotuses „Regionaalsed prioriteedid“. Vene Föderatsiooni absoluutseks välispoliitiliseks prioriteediks nimetatakse integratsiooni postsovetlikus ruumis. Suurt tähelepanu pööratakse kontseptioonis SRÜ-le, tolliliidule, Euraasia majandusühendusele (ja tulevasele Euraasia majandusliidule), kollektiivse julgeolekukokkuleppe organisatsioonile (ODKB) ning Venemaa-Valgevene liitriigile. Venemaa loodab sügavamatesse integratsiooniprotsessidesse kaasa tõmmata ka Ukraina.
Prioriteetide hulgas teisel kohal on Euroopa Liit, eriti tuuakse välja viisavaba režiimini jõudmise ülesanne. Tähtsaimateks partneriteks Euroopas nimetatakse Saksamaad, Prantsusmaad, Itaaliat ja Hollandit – neid, kellega Venemaa teeb aktiivset koostööd gaasi alal. Räägitakse ka koostööst Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsiooni (OSCE), NATO, Põhjamaade, Läänemeremaade ja Balkani riikidega.
Alles seejärel jõuab järjekord USA-ni. USA-lt hakkab Venemaa nõudma õiguslikke garantiisid raketikilbi mittesuunamise kohta Venemaa tuumajõudude vastu ning rahvusvahelise õiguse normidest kinnipidamist, sealhulgas mitte sekkumist teiste riikide siseasjadesse.
Kuigi Hiinat ja Indiat mainitakse pärast USA-d, on sõbralike suhete arendamine nendega nimetatud Venemaa välispoliitika üheks tähtsamaks suunaks. Aasia-Vaikse ookeani piirkond on tunnistatud kõige dünaamilisemalt arenevaks geopoliitiliseks ruumiks, kuhu liigub maailma majanduse ja poliitika raskuskese.
