Venemaa presidendi nõukogu tunnistab stalinistlikke kuritegusid
Ilma toomata ühiskondlikku teadvusesse Venemaa 20. sajandi traagilist kogemust, ei tundu võimalik Venemaa ühiskonna liikumine reaalse moderniseerumise suunas, öeldakse nõukogu avalduses. Ajalooline kogemus näitab, et moderniseerumine võib olla võimalik ainult sel juhul, kui nii rahvuslik eliit kui ka kogu ühiskond on ühtsed üldises kodaniku vastutustundes ajaloo ees. Seda tunnet, riigi vastutustundliku peremehe tunnet, on mõeldamatu tunda varjates mitte ainult muu maailma eest, vaid ka iseenda eest, tõtt selle kohta, mida meie rahvas 20. sajandil iseendaga tegi. Tõe varjamine mineviku kohta võtab meilt võimaluse rahvuslikuks eneseaustamiseks, ilma milleta ei loo me kunagi eeldusi tõeliseks patriotismiks, see aga tähendab, et jutud moderniseerimisest jäävad paljasteks kavatsusteks, vahendab IA Regnum.
Üheks tähtsamaks ülesandeks peab nõukogu Venemaa 20. sajandi katastroofi ning suuremal osal sellest sajandist Nõukogude Liidu territooriumil valitsenud totalitaarse režiimi ohvrite ja tagajärgede täielikku tunnistamist.
Programmi eesmärgid:
Venemaa ühiskonna teadvuse moderniseerimine rahva totalitaarse režiimi aegse tragöödia tunnistamise kaudu. Vastutustunde ühine loomine ühiskonnas iseenese ja riigi ees. Rõhk ei tohi seejuures olla nende esivanemate süüdistamine, kes genotsiidi läbi viisid, vaid usu ja moraali tõstmine ning režiimi ohvrite mälestuse jäädvustamine. 1917. aastal alanud kodusõja lõpetamine.
Võimaldada toetada moderniseerimisprogrammi elanikkonna kõige haritumal ja aktiivsemal osal. Kui isegi osa ette pandud programmist – totalitarismi ohvrite mälestusmärkide loomine linnades ja kohtades, kuhu nad maetud on ning muuseumide ja memoriaalkomplekside loomine teoks saab, tõstab juba ainuüksi see täiendavalt riigi praeguse juhtkonna moraalset ja poliitilist autoriteeti.
Ühendavate tendentside tugevdamine endise Nõukogude Liidu ja, kui võimalik, siis ka endise sotsialismileeri territooriumil, teadvustades ühist traagilist minevikku. Programmil peab kõigis neis riikides olema ühine iseloom. Selle initsiaator peab aga olema Venemaa, kui kõige rohkem totalitarismi all kannatanud riik.
Venemaa identiteet peab lõpuks põhinema sellel, et Venemaa ajalugu ei alanud mitte 1917. aastal, et me ei ole mitte Lenini ja Stalini maa, vaid Puškini, Gogoli, Tolstoi, Pasternaki, Tšaikovski, Suvorovi, Žukovi, Koroljovi, Solženitsõni, Sahharovi ning lõpuks Katariina II, Aleksander II ja Stolõpini maa.
Perspektiivis võib programmil olla ka laiem üleeuroopaline iseloom: kogu Euroopa oli ohver, kogu Euroopa oli 20. sajandi tragöödiates süüdi, kahes maailmasõjas, kahes totalitarismis.
Vältimatu on avada lõpuks arhiivid, et lõpetada hirmsa tõe varjamine iseenda eest. Kõigile teada oleva tõe varjamisega häbistame me end ja saame totalitaarse režiimi kaasosalisteks.
