Venemaa on hädas Kaspia mere riikidega
Esimene Kaspia mere riikide tippkohtumine toimus 2002. aasta aprillis Ašabadis, Turkmenistanis. Tookord leppisid viie riigi presidendid kokku, et hakkavad kohtuma igal aastal, ning et järgmine kohtumine toimub Teheranis. Viis aastat läks mööda, aga Teherani tippkohtumine ei ole siiani tegelikkuseks saanud. Põhjuseks asjaolu, et viie riigi vaheline lepe nõuab, et võetaks vastu konventsioon Kaspia mere õigusliku staatuse kohta. Eri riikide valitsustel ei ole seni õnnestunud konsensusele jõuda.
Ka eilne välisministrite konverents nurjus selles suhtes, tunnistas eile Venemaa välisminister Sergei Lavrov.
Et tippkohtumist lõputult edasi ei lükataks, et tegi Lavrov ettepaneku teha nn „vahedokument, mis sätestaks Kaspia mere kasutamise reeglid, mis oleksid nii üldised ja kõigile vastuvõetavad, kui võimalik”. Ettepaneku idee on, et tippkohtumisel omaks võetud deklaratsioon sisaldab vaid neid Kaspia mere tulevikku puudutavaid regulatsioone, mis ei tekita ühegi valitsuse vastuväiteid. See ettepanek viitab Venemaa otsusele viia kõige valusamad probleemid kõige kõrgemale, so presidentide tasemele.
Lavrov mainis kahte võtmeprobleemi: Kaspia mere rahvusvaheline jagamine ning sõjaväeõppuste küsimus piirkonnas. Need probleemid on omavahel seotud ning Venemaa seisukoht erineb vähemalt kolme ülejäänud riigi omast.
Moskva on nördinud, et Kasahastan, Turkmenistan ja Aserbaidžaan nõuavad kangekaelselt Kaspia mere täielikku ja lõplikku jagamist riiklikeks territooriumideks. Kolm riiki ongi tegelikult juba ühepoolselt kehtestanud oma suveräniteedi nö neile kuuluvate osade üle.
Ajalehele Kommersant lähedalseisev allikas väidab, et kui Kaspia meri jagatakse riiklikeks territooriumideks, siis kannab Venemaa kalatööstus Kaspia merel suuri kaotusi, kuna Venemaale jääv osa on kalavaene.
See ei ole aga Venemaa suurim mure. Kaspia mere sektoriteks jagamine muudab hõlpsamaks kavad rajada merepõhja torujuhe, mis viiks Turkemnistani ja Kasahstani energiatooted Euroopasse Venemaast mööda minnes.
Lisaks saaksid riigid peale Kaspia mere jagamist endale õiguse nõustuda võõrvägede, nagu NATO või USA mereväe viibimisega piirkonnas.
Moskva seisukohalt on nõrgimad lülid riikide seas Aserbaidžaan ja Kasahstan.
Bakuu keeldub aktsepteerimast Venemaa ettepanekut sõlmida kokkulepe, mis keelaks „kolmandate riikide” mereväe viibimise piirkonnas ning rajada Kaspia merel viie riigi meregrupeering. Aserbaidžaan on rohkem huvitatud ameeriklaste kaitsest.
Kasahstan, mis on Venemaa suhtes olnud paindlikum, ärritas Venemaad, kui hakkas nõudma, et Kaspia mere äärsete riikide relvastuse võrdsustamist. Selle idee elluviimine vähendaks Venemaa sõjalist kohalolu piirkonnas olulisel määral.
Nii tulebki välja, et Venemaa ainus liitlane Kaspia mere ääres on Iraan. Teheranile meeldib Kaspia riikide liidu idee ning ta ei toeta Kaspiat läbiva torujuhtme ideed, mis jätaks Venemaa kõrvale. Seega töötab asjaolu, et järgmine tippkohtumine toimub Teheranis, Moskva kasuks.
