Malova külastas koos õega lisaks Belgiale, Hollandile ja Prantsusmaale ka Eestit ning nad lendasid Moskvast Brüsselisse Tallinna kaudu.

Sõbrad ja tuttavad hirmutasid neid ja rääkisid, kui pahatahtlikud võivad olla eestlased: teesklevad, et ei räägi vene keelt, juhatavad valele tänavale, võivad vahistada dokumentide kontrolli ajal lennujaamas jne.

Tallinnas oli venelannadel Brüsseli lennuki väljumiseni aega kaheksa tundi ning nii istusid nad bussi number 2 ja sõitsid linna.

„Esimene ootamatus ootas meid bussi rooli taga. Juht keeldus meilt sõidu eest raha võtmast. Ta ütles, et 20 euro eest (pilet maksab 1,5 eurot) pole tal tagasi anda. Selle asemel, et meile piletid müüa, ulatas eestlane meile linna kaardi ja näitas, kuhu peatusest minna, et saada ajaloolisse linnaossa ja vanalinnas jalutada. Me ootasime tüssamist, aga juht oli lahke ja soovis head jalutuskäiku,“ kirjutab Malova.

Vanalinna kohta kirjutab Malova, et majad olid puhtad, lilledega kaunistatud ning poodide vaateaknat eredad, erinevate raamatute, suveniiride, mänguasjade ning rahvuslike mustritega tikitud esemetega. Keskväljakul seisis lahinguvarustuses rüütel, kes pöördus naiste poole vene keeles ja tegi ettepaneku koos pildistada.

Et saata sõpradele postkaarte astuti sisse väikesesse poekesse. Müüja, karmi ilmega prillidega naine vastas inglise ja vene keeles, aga läks hiljem üle vene keelele. Ta tundis huvi, kui kauaks venelannad Tallinna jäävad ning rääkis linnast pikalt ja kirglikult, rõhutades, et armastab oma linna väga. Naise jutus polnud mingit aktsenti.

„Eestis on näha eurooplaste austust jalgrattatranspordi vastu. Jalgratturitele on oma rajad. Teel on see märgitud erimärkidega või punase värviga,“ kirjutab Malova.

Lennujaamas ei tekkinud venelannadel erinevalt sõprade ja tuttavate hirmujuttudest mingeid probleeme ei piirivalvurite ega lennujaama töötajatega, kõik olid viisakad ja abivalmis. Lennukisse soovitavad nad siiski toidu Eesti toidupoest või pirukaletist kaasa osta, sest võileib ja tee maksavad lennukis kaheksa eurot.