Vzgljad toob ära Mart Helme tsitaadi Vladimir Uljanov-Leninilt, mille järgi võib igast köögitüdrukust minister saada.

„Eesti siseminister Mart Helme lõpetas nõukogude võimu ajal Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna, aga Leninit tsiteerib nagu diletant. Bolševike juht ütles köögitüdrukute koha riigi juhtimise juures otse vastupidiselt,” kirjutab Vzgljad.

Asi pole aga Vzgljadi sõnul praegu selles, vaid selles, et Helme vihkab Leninit. Ta on Vzgljadi teatel palju rääkinud, keda ja kui palju ta vihkab: Venemaad ja venelasi, Ukrainat ja ukrainlasi, Euroopa Liitu ja euroametnikke, moslemeid ja mustanahalisi, homoseksuaale ja feministe. Teist sellist siseministrit pole Vzgljadi hinnangul üheski teises Euroopa riigis, isegi kõige mahajäänumates.

„Isegi Eesti riigi mõistes, kus senimaani valatakse pisaraid SS-i rahvusliku diviisi pärast, on Mart Helme nagu ork, aga ork sorava publitsistikeele ja diplomaadikarjääriga suursaadikuna Vene Föderatsioonis selja taga,” kirjutab Vzgljad.

34-aastase vasakpoolse, tolerantse ja progressiivse ning kahe ema kasvatatud Sanna Marini saamine peaministriks oli Helme jaoks Vzgljadi hinnangul selline kallaletung, et ta ei saanud kuidagi vaikida.

Edasi räägib Vzgljad Eesti ja Soome erisuhetest ja et Soome on Eesti jaoks eeskuju, mille poole püüeldakse. Eestlaste rahvuslik unistus olevat olla mitte Ida-, vaid Põhja-Euroopa, ja elada nii nagu elatakse Soomes.

Vzgljad kirjutab, et Marini loo peale heldib praegu kogu Euroopa – ta oli peres esimene, kes sai kõrghariduse ja läks poliitikasse töölisklassi kaitsma. Aga äkki uriseb tema peale vana eesti ork ja algab suur poliitika, kirjutab Vzgljad.

Vzgljadi sõnul ei esinenud Helme formaalses mõttes isegi solvanguga, aga see ei käi kokku Euroopa Liidu tänapäevase poliitilise kultuuriga, seda enam, et Marini kuju ümber hakkab kujunema omamoodi kultus.

Vzgljad teatab president Kersti Kaljulaidi vabandusest soomlaste ees ja toob siis välja, et Kaljulaid ja Helme vihkavad teineteist („Helme silmis on Kaljulaid liiga „venemeelne”, mis on üldiselt jama, ei ole temas midagi „venemeelset”). Vaid tseremoniaalset võimu omav Kaljulaid tahab nüüd Vzgljadi sõnul saada „valguse ja Euroopa tsivilisatsiooni jõudude” etteotsa, et tõugata ork valitsusest välja Euroopa Liidu juhtkonna aplausi saatel.

Et hoida ära igasugust sümpaatiat Helme suhtes märgib Vzgljad, et ta nõuab Venemaalt iidse Ivangorodi „tagastamist” Tallinna kontrolli alla ja tahab keelata Eestis lastele vene nimede panemise. „Ta on tõeline russofoob ja Venemaa ideeline vaenlane, aga see, et ta sealjuures ei armasta EL-i ja NATO-t, ei muuda midagi.”

Vzgljad märgib, et sellest hoolimata on Eestis kujunenud unikaalne olukord, kus Helme on Eesti venelastel mõnede põhiõiguste säilimise garant.

Asi on Vzgljadi teatel nimelt selles, et Helme on oma erakonna EKRE tingimusteta liider ja selle osalusel püsib praegu valitsuskoalitsioonil Eestis võim.

„Selle koalitsiooni keskmes on Eesti sotsialistid, kes orienteeruvad nii või teisiti venekeelsetele valijatele. Kuni hiljutise minevikuni olid nii nemad kui ka EKRE konservatiivid nagu „puutumatud” - neid valitsusse võtta oli „viisakatel poliitikutel” kategooriliselt keelatud. Aga pärast järjekordseid valimisi, mis olid EKRE jaoks ootamatult edukad, leidsid „puutumatud” teineteist ja jagasid teineteisele toetudes omavahel võimu,” kirjutab Vzgljad.

Selle džentelmenide kokkuleppe (sotsialistide ja antikommunistide, ateistide ja pimedusejüngrite, russofoobide ja venekeelsete vahel) osa oli Vzgljadi sõnul ka see, et tundlikku keeleküsimust EKRE ei puutu ega nõua enam kogu haridussüsteemi järsku üleminekut eesti keelele.

„Kui parlamendi opositsiooni, Eesti presidendi ja kogu Euroopa bürokraatia nõudmine täidetakse ning sotsialistist peaminister Jüri Ratas talumatu mühaka vallandab, valitsev koalitsioon lihtsalt laguneb,” märgib Vzgljad.

Vzgljadi sõnul tähendab see uut koalitsiooni Euroopa-meelse Reformierakonna baasil või uusi valimisi, kus tõenäoliselt võidaks seesama Reformierakond. „Nii saab ork võidetud, aga tema peiedel tapetakse venekeelne haridus. Reformierakonna jaoks, mis on Vene Föderatsioonis mälestusväärne „pronksööde” poolest, oli see üks valimiseelseid lubadusi. Selle funktsionärid ei jää russofoobia mõttes Helmest ja tema pistrikest palju maha, aga muus osas on nad austusväärsemad, korrektsemad ja kasvatatumad. Mõnikord nimetatakse neid isegi „frakkides natsideks”,” seletab Vzgljad.

Vzglad märgib, et Soome peaminister on meeldiv ja tark naine töölisklassist, kellele pole Venemaa poolt millegi eest pretensioone esitada: Soome sotsialistidega on Moskva traditsiooniliselt edukalt ühise keele ja koostöövõimalused leidnud.

Helme on aga Vzgljadi sõnul patenteeritud russofoob ja Venemaa lepitamatu vaenlane selliste hulgast, keda on seal kombeks nimetada „fašistideks”. „Aga kui see vaenlane vastutab oma sõnade eest nii, nagu see on praegu läänes kombeks, ja saadetakse erru, ei ole sellest mingeid poliitilisi boonuseid ei Venemaal ega Eesti venekeelsetel elanikel oodata. Vastupidi, läheb ainult hullemaks,” kuulutab Vzgljad.