Vene salajase allveelaeva põleng: meeskond pidi juhendi järgi karistuse ähvardusel oma kohale jääma
Uurijate sõnul püüdsid allveelaevnikud viimase hetkeni võidelda selle päästmise eest, kasutades tulekollete kustutamiseks kõiki pardal olnud vahendeid. Meeskonnaliikmed hukkusid akupatarei plahvatuse tagajärjel, kui neile tulid juba appi vahetusmeeskonna liikmed, kirjutab Kommersant.
Kommersandi juurdlusele lähedase allika sõnul viisid allveelaevnikud 1. juuli õhtul läbi AS-31 kontrollväljumise enne ees seisnud lahinguülesande täitmist. Kolm päeva varem viis tuumakandeallveelaev Podmoskovje temaga põkkunud AS-31 põhjalaevastiku polügoonile Barentsi mere Motovski lahes, kus kaks vahetusmeeskonda kontrollisid süvaveeaparaadi seadmeid ja mehhanisme pärast plaanilist tehnohooldust. Pärast kontrollväljumist oleks kandeallveelaev koos AS-31-ga pidanud baasi naasma, aga põkkumise ajal kandeallveelaevaga tekkis AS-31 akusektsioonis suits.
Üks Kommersandi allikas rääkis, et sõna tavalises mõttes tulekahju allveelaevadel ei esine, sest konstruktsioon ja jaotus sektsioonideks on valmistatud mittepõlevatest materjalidest ja mehhanismid värvitakse üle mittepõleva värviga. Tulekahju allveelaevadel ilmneb sagedamini ja eelkõige mitte tulena, vaid suitsuna, ja põlenguga tuleb võidelda praktiliselt käsikaudu.
Võimalik, et probleemid tekkisid AS-31 elektrisüsteemis, mis kasutab voolu tugevusega kuni 1000 amprit, ning isegi väike kaablite defekt võis ühe spetsialisti sõnul viia kuumenemise ja isolatsiooni sulamiseni.
Kommersandi allikad selgitasid, et toimunud avarii ei kujutanud endast igal juhul algstaadiumis meeskonnale suurt ohtu. Kõik AS-31 pardal olnud oleksid võinud evakueeruda lüüsisüsteemi kaudu kandeallveelaevale. Igal meeskonnaliikmel oli kaasaskantav hingamisaparaat PDU-3, mis võimaldab ilma hapnikuta vastu pidada vähemalt 20 minutit isegi väga paksu suitsu korral.
Vene sõjamerelaevastikus kehtiv allveelaevade päästmise eest võitlemise juhend näeb aga ette, et iga meeskonnaliige peab jääma sellesse sektsiooni, kus ta oli tulekahju alguses, ja võitlema avariiolukorraga oma kohal. Põleva sektsiooni mahajätmine ilma käsuta toob kaasa kriminaalvastutuse.
Niipea, kui komandörile kanti ette, et akusektsiooni on tekkinud suits, kandis ta ette kandeallveelaeva komandörile, et AS-31 pardal on tulekahju (allveelaeval nimetatakse igasugust suitsu kohe tulekahjuks), käskis kontrollida hingamisaparaate ja minna üle kandeallveelaevale neil, kes AS-31 päästmisega ei tegele.
Kommersandi andmetel lahkus AS-31 pardalt kuus inimest ja sinna jäi kümme ohvitseri, kes jätkasid võitlust laeva päästmiseks.
Kommersandi allikate teatel oli meeskonna komandör esimese järgu kapten Konstantin Somov ja kõige vanem pardal esimese järgu kapten Deniss Dolonski.
Spetsialistide sõnul ei ole nende tegevust täpselt taastada enam võimalik, sest kõik kümme hukkusid. Baasis toimunud ülevaatus näitas, et nad kasutasid võitluses AS-31 päästmiseks ära kõik pardal olnud tulekustutusvahendid. Lisaks sellele kasutasid ohvitserid 40-minutilise töö käigus avariilisel allveelaeval ära kõik isoleerivad hingamisvahendid. Kui kaasaskantavate hingamisaparaatide varud lõppesid, võtsid allveelaevnikud kasutusele voolikutega hingamisaparaadid. Alles siis, kui mõned meeskonnaliikmed hakkasid teadvust kaotama, küsis komandör kandeallveelaeva komandörilt luba evakueeruda.
Vaatamata kaitsevahenditele olid inimesed sisse hinganud põlemisprodukte. Et aidata neil AS-31-st kandeallveelaevale jõuda, võtsid neid lüüsisüsteemis vastu neli vahetusmeeskonna allveelaevnikku. Mis juhtus varsti pärast seda, kui luuk kahe laeva vahel järjekordselt hermetiseeriti, on taas teadmata, sest pääseda kellelgi ei õnnestunud. Tõenäoliselt toimus hetkel, kui valmistuti meeskonna evakueerimiseks, plahvatus.
Dokis tegid eksperdid kindlaks, et plahvatas akupatarei. Tehnilise juurdluse spetsialistid ütlesid Kommersandile, et plahvatus oli väga võimas.
Spetsialistide sõnul uuritakse kolme iga tehnogeense katastroofi traditsioonilist versiooni – tehnika ülesütlemine, meeskonna viga ja kuritahtlik vastutegevus.
On kindlaks tehtud, et AS-31 tüüpi süvaveejaamu varustati pikka aega hõbe-tsink akudega, mida toodeti Ukrainas. Pärast suhete halvenemist Ukrainaga vahetati tootjatehases garantiihoolduses olnud akud välja Vene päritolu liitium-ioon akude vastu. Akude tootjaks ja tarnijaks valiti Peterburi tehas OAO Akkumuljatornaja Kompanija Rigel.
Kommersandi allikate sõnul on leitud sertifikaadid, mille järgi on Rigeli mereväele üle antud akud läbinud plahvatusohutuse katsetused.
Spetsialistide arvates võisid tragöödiani viia mitte ainult akude konstruktsiooni- ja tehnoloogilised defektid, vaid ka äärmuslik töörežiim. Märgitakse ka, et Vene allveelaevanduse ajaloos ei ole veel olnud juhtumeid, kui freooni lastakse sektsiooni, kus on liitium-ioon aku.
Mõned juurdluses osalejad kahtlevad üldse, et keemilised reaktsioonid liitium-ioon elementides kutsusid esile nii võimsa plahvatuse. Kommersandi allikad kinnitavad, et kuigi terroriversiooni ei peeta prioriteetseks, on mõned Rigeli katsetamiseks antud akud juba polügoonil trotüüli abil õhku lastud. Nüüd võrdlevad eksperdid nende tükke AS-31-l plahvatanud aku omadega.
