„Kui rääkida sisemistest nõrkustest, siis tõenäoliselt on Venemaa peamine nõrkus territooriumi ja moderniseerimisülesannete mittevastavus inimkapitalile,“ täpsustas Lukjanov. „Otseseid agressiooni- ja rünnakuohte, millest siiani räägitakse rohkem propagandistlikel eesmärkidel, üldiselt praktiliselt ei ole. Vaatamata märkimisväärsetele hirmudele ja tasakaalu kadumisele (vaadake, NATO laieneb, USA ja Hiina relvastuvad), on raske ette kujutada konfliktistsenaariumi Venemaa ja mõne suure mängija vahel. Ja mis puudutab kohalikke konflikte, nagu Gruusia oma, siis see oli pigem erand.“

Kui rääkida ebatraditsioonilistest välistest riskidest ja ohtudest, siis on need Lukjanovi sõnul kahtlemata olemas ja väga suured. „Ja seotud pole need mitte niivõrd sellega, et kellelgi väljaspool on pahad soovid ja kavatsused, vaid sellega, et tänapäevane maailm on läbipõimunud, mitte ükski riik – ja Venemaa pole erand – ei suuda end välistest mõjudest eraldada. See tähendab aga, et igasugune sisemine turbulents, igasugune sisemine destabiliseerimine, mis ületab mingi piiri, osutub igal juhul mingitele välismõjude vastuvõtlikuks,“ lisas külaline Venemaalt.

Kui Venemaal tekib poliitikute vigade tõttu kasvav rahulolematus, siis ei maksa Lukjanovi sõnul oodata, et sellest ei saa, esiteks, nii positiivse kui ka negatiivse välise huvi objekt ja teiseks, et see ei hakka tugevnema tohutu informatsiooniläätse arvel, mis katab kogu maailma.

„Seega on Vene võimude ülesanne väga keeruline,“ leiab Lukjanov. „Ühelt poolt ei tohi lasta tekkida ebastabiilsusel. Teiselt poolt, kui hakata seda ebastabiilsust maha suruma, kasutades ebaproportsionaalselt jõudu, on ka sellel väga negatiivne mõju.“