Vene võimude opositsiooniliste vastaste hulka kuulub ka poliitik Dmitri Gudkov. Viimast usutles sel nädalal Leedu Delfi.

Aastatel 2011–2016 oli Gudkov Venemaa riigiduuma saadik erakonnast Õiglane Venemaa. Ta oli üks neljast saadikust, kes ei hääletanud Krimmi Venemaaga liitmise poolt. Ühtlasi oli ta 2011-2012. aasta massimeeleavalduste üks organisaatoritest. Oma vaadete tõttu heideti Gudkov võimutruust koduparteist välja.

2016. aastal üritas Gudkov uuesti riigiduumasse pääseda, kuid ei kogunud ametlike tulemuste kohaselt selleks piisavalt hääli. Ta püüdis luua ka "Muutuste erakonda", ent võimud keeldusid parteid seadustamast.

Tänasel päeval on Gudkoviga seotud kümneid kodanikualgatusi. Ta on aastate jooksul toetanud nii sõltumatut meediat, opositsioonilisi liikumisi kui korruptsioonivastast võitlust.

- Mida arvate Aleksei Navalnõi karistamisest?

Algul tundsin ennenägematut raevu. Nad sülitasid meile näkku nii demonstratiivselt, et see tekitab ainult viha. Meile öeldakse, et Navalõi on välisagent ja lääne poolt Venemaa hävitamise eesmärgil palgatud inimene, kes ise korraldas endale selle väikese häbiväärse kohtuprotsessi.

Venemaa föderaalse karistusteenistuse (FSIN) esindaja ajas kohtuistungil täielikku jama ja see kõik oli nii ebaõiglane ja ebavajalik, et paljud tundsid end vihasena. Kuna süüdistaja ei suutnud kohtus midagi mõistlikku välja mõelda, näib mulle, et kõik on juba ammu jõudnud järeldusele, et Navalõi oli kohtu all puhtalt selle eest, et ta julges mürgitamise üle elada. Selle eest, et julges oma kodumaale naasta. Selle eest, et ta julges Vladimir Putinit kogu maailma ees häbistada 100 miljardit rubla maksnud palee ja nende kuldsete tualetiharjade eest. Navalõi pilkas Putinit ja rikkus tema maine. Putin on nüüd president, keda kodanikud ei armasta. Lõpuks kaotas ta inimeste armastuse.

- Kui võrrelda praeguseid tänavaproteste aastatel 2011-2012 toimunud miitingutega, siis millised on erinevused?

2012. aastal protestisid Balotnaja väljakul inimesed, kellel oli midagi kaotada. Need ei olnud protestid mitte niivõrd Putini enda kui valimispettuste vastu. Rahvas nõudis ausaid ja õiglasi valimisi ning nad kogunesid tagajärgi kartmata seaduslikule miitingule.

Toona oli inimeste eesmärk nõuda, et valitsus neid esindaks. Nüüd on teisiti. Nüüd protestivad pettunud inimesed, kes on valitsuse peale vihased ja vihkavad seda võimu üha enam. Need protestid on suunatud juba isiklikult Putini vastu. Üks asi veel. 2011. aastal avaldas meelt raevukas kodanike klass, suurlinnade liberaalne vool. Nüüd toimuvad protestid kogu Venemaal.

Tegemist on rahvaprotestiga. Seni ei ole veel kõik tänavatele läinud, kuid need, kes pole välja läinud, hoiavad meeleavaldajatel silma peal, kas neile kaasa tundes või neisse neutraalselt suhtudes. Rõhutan veel kord. 2011. aastal läksid inimesed seaduslikule meeleavaldusele riske võtmata, ent nüüd on nad läinud otse Vene kaardiväe kumminuiade ette. See on täiesti teine ​​julguse aste.

- Navalnõi kohtuotsus on opositsiooni murendav või vastupidi stiimul ühinemiseks?

Ei ta purusta. Ma ei usu, et härra Navalnõi istub ära kogu talle määratud karistuse aja, sest võimud on ise teinud temast sümboli võitluses varaste ja petturitega, võitluses Putini ja ebaõigluse vastu. On selgunud, et opositsioonil on nüüd Putiniga võrdne juht. Ma ei räägi reitingutest, vaid oskusest oma vaatenurka massidele edastada. Võib-olla Kremlis loodeti opositsiooni purustamist, kuid Navalõi istuma panemine tekitas neile hoopis veelgi rohkem probleeme. Navalnõi hakkab Nelson Mandelat patroneerima ja tema meeskond saab tööd jätkata. Need inimesed jätkavad seda, mida nad tegid, ainult suurema poliitilise kaaluga. Nii et me ei räägi tegelikult purustamisest. Esialgu tundus mullegi, et nad võivad tõepoolest opositsiooni hävitada, kuid valitsus osutus nii rumalaks, et tegi kõike veelgi idiootlikumalt ja käpardlikumalt, kui keegi oleks osanud ette kujutada. Alates Navalnõi lennuki hädamaandumisest, mürgitamiskatsest, arreteerimisest... Nad tegid kõik, et Navalnõi oleks nende vastu võitlemise sümbol.

- 2016. aastal kandideerisite riigiduumas, kuid ei pääsenud sinna. Seda silmas pidades, kuidas hindate Venemaa ühiskonna hetkeolukorda? Te ei saanud sisse, sest teid lihtsalt ei valitud või mõjutas seda valimistulemuste võltsimine?

Meil ​​polnud sel ajal vaatlejaid. Hiljem rääkisin kohaliku valimiskomisjoni esimeestega ja sain teada, et kolmes minu linnaosas toimus häälte võltsimine.

Kuid nüüd on valitsuse ja eriti Ühtse Venemaa vastane viha saanud teise mõõtme. Mul on raske öelda, kas ühiskond on juba valmis demokraatlikku opositsiooni toetama. Ma ei tea. Kuid see, et ühiskond on muutusteks valmis ja tahab muuta ebaausat mehhanismi, valelikku režiimi kõigi repressioonide ja tuttavate vihatekitavate nägudega, on fakt. Kui leidub normaalseid kandidaate ja valimised on õiglased, ei kahtle ma, et nad ka võidavad.

- Kuid kas need kandidaadid ei pea kordama fraase "Krimm on meie", "Ameerika on meie vaenlane"? Kui presidendikandidaat neid fraase ei ütle, siis teda ju lõpuks tõenäoliselt ei valita?

Me ei räägi praegu presidendivalimistest. Me räägime eelseisvatest parlamendivalimistest. Aga kui soovite sissevaadet, siis Krimmi küsimus ei ole enam päevakorras. Üldjuhul pole Krimmi teema inimestele enam huvitav. 2016. aastal häiris Krimmi küsimus mind valimistel, kuid nüüd, kui avaldan oma arvamust Krimmi kohta, on inimesed nõus minu argumente kuulama.

Ma selgitan neile: "Siin on Krimm ja siin on pensionireform. Kui poleks olnud Krimmi, poleks võimud pensioniiga tõstnud. Viimaks suurendati ju pensioniiga seetõttu, et suur osa rahast läks kaotsi. Ja see kadus Krimmi eest saadud sanktsioonide tõttu." Inimesed kuulavad mind rahulikult ära, sest tunnevad ise samamoodi. See tähendab, et Krimmi teema on laualt maas.

Kui räägime seisukohast "Ameerika on meie vaenlane", siis seegi pole enam nii populaarne. Selliseid inimesi on ehk 20 protsenti. inimesed, kes vaatavad "zombistunult" telekat. Kuid ülejäänud mõistavad nüüd vajadust läänega sõbraks saada. Vastasel juhul oleme kõik vaesed. Inimesed peavad mõistma: keegi ei nõua, et nad Ameerikat armastaks ja jumaldaks, kuid on olemas elementaarne loogika.

Lääs ostab meilt naftat ja gaasi ning varustab meid tehnoloogiaga, ilma milleta me ei saa normaalselt elada. Ja kui me nüüd nende peale vihastame, saame uued sanktsioonid ja elame edasi vaesuses. Kõige parem on mitte kellegagi konflikti sattuda. Kas peaksime tundma samasugust viha nagu Putin? Pole tarvis. Seda tuleb inimestele selgitada. Olgu, Ameerika on endiselt Ameerika, kuid Euroopa, seal elab minu arvates üle poole rohkem inimesi kui Venemaal.

- Kuidas hindate Euroopa Liidu toetust Venemaa opositsioonile? Kas tunnete seda?

Me ei tunne seda siin eriti hästi. Isegi tavalised kodanikuaktivistid ei tea sellest sageli midagi. Ja nad ei tea seda, sest see pole eriline jututeema. Ma tean, milline on Euroopa Parlament ja kuidas mõjutab iga riigi positsioon Euroopa Liidu üldist lähenemist Putini režiimile. Kuid Venemaa opositsioon seda teemat üldjuhul ei käsitle.