Kovaljov palus Leedu seimi pidulikul istungil esinedes andestust selle eest, et Venemaa elanikud toetavad ebaseaduslikku võimu, et taas on tekkinud poliitvangid ja nende arv kasvab, ning et kõrgetasemelised ametnikud väldivad Balti riikidest rääkides sõna okupatsioon, vahendab Leedu Delfi.

Poliitvang, vabaduse ja demokraatia eest võitleja, Andrei Sahharovi fondi esimees ja inimõigusteorganisatsiooni Memorial esimees Kovaljov osales ka 1990. aasta 11. märtsi Leedu ülemnõukogu istungil, kus taasiseseisvumine välja kuulutati.

1990. aastal ütles Kovaljov: „Toimub ime. (…) Ometi pole põhjust olla suur optimist. Seda imet võtab igaüks vastu omamoodi. Minu kodumaal, Venemaal võtavad paljud selle vastu vaenulikult. Paljud hakkavad igasuguseid asju rääkima, põhimotiiv on aga järgmine: meie vabastasime teid fašistidest, meie taastasime teie majanduse pärast sõda, aga mitte keegi neist ei ütle, et kolmandik inimestest saadeti Siberisse. Ma arvan, et nii räägivad ja mõtlevad inimesed, kellel pole õigust end nimetada tõelisteks patriootideks.”

„Kui inimene räägib, et elab sügavalt läbi oma rahva piinu ja kahetseb tõeliselt eksimusi, ei tohiks ta teada ainult oma rahva piinadest ja kangelastest. (…) Tõeline oma rahva patrioot tunneb süüd selle eest, mida tema rahva teised esindajad tegid teistele rahvastele. Seetõttu tunnen ka mina süüd ja palun — andestage mulle, andestage meile kõigile,” ütles Kovaljov 1990. aastal.

11. märtsil 2010 märkis Kovaljov, et sellest kõnest on tal hästi meeles vaid sõnad: „Andestage meile.”

„Aeg läheb, 20 aastaga on palju muutunud, aga teate, neid sõnu pean ma kordama ka nüüd,” ütles dissident. Kovaljovi sõnul on andestust vaja eelkõige venelastele, keda oli Nõukogude Liidus kõige rohkem, kes lubasid endale vanema venna rolliga samastumist ja ei pidanud väksemaid vendi kalliteks sugulasteks.

„See on häbi, mille eest peab andeks paluma, andeks paluma selle eest, et me väldime siiamaani Balti riikidest rääkides sõna okupatsioon. Silmakirjalikult leiutame me midagi, mis kaitseb meid vajaduse eest seda sõna kasutada ja ametlikul tasemel vabandust paluda. Ilma selleta on võimatud puhtsüdamlikud ja head suhted. Kes olen mina, et paluda andestust Venemaa eest? Aga meie presidendid ei kiirusta seda tegema,” kahetses külaline.

„Andestage meile. Andestage häbematuse, meie põhiseaduse silmakirjaliku mittetoimimise eest. Andestage, et me kannatame ebaseaduslikku võimu. Andestage, et meil on taas poliitvangid, et jätkuvad poliitilised kohtuprotsessid,” palus inimõiguste eest võitleja Kovaljov.