Välispoliitika eksperdid: Eesti tõenäoliselt Snowdenile asüüli ei pakuks

Teoreetiseerides: kui USA poolt tagaotsitav Edward Snowden maanduks Tallinna lennujaamas, kuidas käituks Eesti valitsus? Välispoliitika ekspertide Andres Kasekampi kui ka Ahto Lobjaka hinnangul säilitaks Eesti truu partneri positsiooni ega pakuks Snowdenile asüüli, vaid annaks kehtivale õigusele viidates riigireeturi kodumaale üle.

Neljapäeval utsitas oma Facebooki-lehel Eestit Snowdenile asüüli pakkuma "Teeme ära!" kampaania üks loojaid Rainer Nõlvak, kirjutades inglise keeles: "Kes oleks arvanud? Lubage tutvustada, uus Putin, Snowdeni ja digitaalsete õiguste kaitsja! Ükski valitsus Euroopas ei julge ameeriklastega silmitsi seista. Miks mitte teha õiget asja? Mees riskis kõigega. Hei, Eesti! Šeremetjevost saab meile otselennuga."

Kolm nädalat pärast USA riikliku julgeolekuameti (NSA) jälgimisprogrammi avalikustamist, pole poliitikavaatleja Ahto Lobjaka hinnangul pilt sisulistes küsimustes selgemaks muutunud – pigem vastupidi.

„Üllatavalt vähe on seni teada, tõenäoliselt püüavad ameeriklased nüüd ka sihilikult teemat hägustada.“

Endise luuretöötaja Edward Snowdeni paljastus vähendas Lobjaka hinnangul USA moraalset kõrgust. „Kui seni on küberrünnakutes süüdistatud põhiliselt Hiinat ja Venemaad, siis nüüd on selge: puhtad pole ka nemad ise.“

Suurriikide Hiina ja Venemaa jaoks on Snowdeni juhtum sisuliselt enesekaitsekaart.

Politoloog Andres Kasekamp usub, et järgmine kord, kui Hiina otsustab rünnata näiteks USA kaitseministeeriumi serverit, on ameeriklaste positsioon vasturünnakul oluliselt nõrgem. "Rääkida globaalsest küberturvalisusest olukorras, kus riiklik julgeolekuamet viib läbi salajasi jälitustoiminguid, näib siis lihtsalt kahepalgeline."

„Hiina ja Venemaa huvides on seda piinliku momenti võimalikult pikalt venitada," arvas Kasekamp, kelle sõnul naudivad kaks suurriiki praegust olukorda täiel rinnal. Avalikustatud materjale kasutatakse hoogsalt ka siseriiklikus propagandas.

Eile avaldas USA välisminister John Kerry pettumust riikide suunas, kes Snowdenit põgenemisel abistavad, ähvardades seejuures ebamääraste „tagajärgedega“. „Pekingis ja Moskvas aga loomulikult teatakse, et see on tühijutt, sest ameeriklaste suhted venelastega on juba niikuinii leiged ning Hiina on neile majanduslikult selleks liiga vajalik.“

Kuigi Snowdeni motiiv oli juhtida tähelepanu sõnavabaduse ja globaalse küberturavalisuse teemadele, võib tema paljastus paradoksaalsel kombel neile väärtustele hoopis vastu töötada. Nimelt võivad Hiina ja Venemaa tahta ameeriklaste spionaaži ettekäändeks tuues ÜRO tasandil interneti reguleerimises initsiatiivi võtta. Kasekamp leiab, et see ei tuleks küberturvalisusele kuidagi kasuks.

Aga kuidas mõjutab ülemaailmne kaardimäng Eestit? Kasekampi selgitusel vägagi otseselt. Eestile kui ühenriikide partnerile, kelle julgeoleku vundament seisab liitlassuhtel USA-ga, on vajalik, et ameeriklased püsiksid globaalselt moraalse liidri rolli.