Valgevene opositsionäärid Kiievis: Kalesnikava karjus, et ei sõida kuhugi, rebis passi tükkideks ja viskas tundmatute noormeeste pihta

 (66)
Valgevene opositsionäärid Kiievis: Kalesnikava karjus, et ei sõida kuhugi, rebis passi tükkideks ja viskas tundmatute noormeeste pihta
Foto: Sergei Dolženko, EPA

Valgevene opositsiooni koordinatsiooninõukogu liikmed Anton Radnjankov ja Ivan Kravtsov andsid eile õhtul Kiievis pressikonverentsi ja rääkisid oma Valgevenest lahkumisest. Kravtsov ütles, et talle tehti ettepanek viia koordinatsiooninõukogu presiidiumi liige Marõja Kalesnikava riigist välja olukorra deeskaleerimiseks. Tema praegust asukohta mehed ei tea.

Radnjankov ja Kravtsov ütlesid, et Ukraina võimud ei ole nendega pärast riiki saabumist kontakti astunud ja nad saabusid Ukrainasse tavakorras. Mingit eristaatust neil ei ole ja poliitilist varjupaika paluda nad ei kavatse, vahendab Tut.by.

Meeste sõnul said sündmused alguse esmaspäeva hommikul, kui neile helistasid ajakirjanikud, et küsida, kus on Kalesnikava. Mehed ei saanud Kalesnikavat telefoni teel kätte, aga nägid arvutiprogrammide abil, et tema telefon on kodus. Mehed suundusid Kalesnikava juurde, aga korteris oli vaikus. Trepikojast väljudes oli neil ees väikebuss, kus olid tundmatud inimesed, kes viisid nad kaasa.

„Alguses sõitsime me organiseeritud kuritegevuse ja korruptsiooni vastase võitluse peavalitsuse osakonda, mina veetsin seal 40 minutit, olin mingis kabinetis, midagi mulle ei seletatud. 40 minuti pärast pandi mul käed raudu ja must kott pähe ning viidi teise osakonda. Seal veetsin ma sellises olukorras veel neli tundi. Keegi midagi ei selgitanud. Kella kahe ajal viidi mind teise kohta, seekord riigikontrolli komitee finantsjuurdluste osakonda. Sinna sõitsin ma juba ilma käeraudade ja kotita. Seal ma mitu tundi lihtsalt istusin kuni 21.30-ni,” rääkis Radnjankov.

Seotud lood:

Kravtsov ütles, et temale esitati küsimusi. Ka tema sattus lõpuks finantsjuurdluste osakonda (DFR), kus temaga vestles kolm erariietes inimest, kes end ei esitlenud.

„Mulle näidati mõnesid dokumente, mis nende arvates kinnitavad mingit seadusvastast tegevust, mis on seotud minu endiste töökohtadega,” rääkis Kravtsov, märkides, et teda ähvardati ametivolituste kuritarvitamise paragrahviga.

„Ma ei tea, kas need olid DFR-i töötajad. Ennekõike huvitas neid Marõja Kalesnikava välismaale viimise võimalus. Nad seletasid seda nende arvates olukorra deeskaleerimisega riigis. Üks variantidest, mida pakuti, oli, et me sõidaksime minu isikliku autoga kolmekesi välismaale. Me oleme Marõjaga seda küsimust väga tihti arutanud. Meie seisukoht oli selline: me püüame üldiselt Valgevene territooriumilt mitte lahkuda, sest me peame viibima aset leidvate sündmuste keskel. Meil oli pikk vestlus, lõpuks nad ütlesid, et Marõja Kalesnikava viiakse välismaale, ma sain aru, et nähtavasti väljendab Marõja seda seisukohta, mida peakski väljendama. Ma sain aru, et teda püütakse vägisi viia. Kuskil kella 11 ajal pandi mind ja Antoni mikrobussidesse, teel sõitsime me läbi KGB-st, kõige järgi otsustades võtsime peale Marõja Kalesnikava. Ja me liikusime Ukraina piiri suunas Aleksandrovka punkti,” rääkis Kravtsov.

Radnjankovi sõnul nõustus ta lahkuma, sest kõik paistis nii, nagu oleks asi kõigiga läbi räägitud ja otsustatud. Radnjankov rääkis, et Valgevene piiripunkti sõitis auto ilma peatusteta ja kuni piirini olid kõik kolm erinevates autodes. Ühisesse autosse pidid nad istuma alles neutraalses tsoonis. Kui Radnjankov istus Kravtsovi autosse, ilmus välja ka Kalesnikava.

„Ilmus Marõja Kalesnikava, teda veeti, oli üsna kärarikas. Oli näha, et teda veetakse jõuga, et ta avaldas vastupanu. Ta suruti tagaistmele ja uks pandi kinni. Ta karjus, et ei sõida kuhugi. Niipea, kui ta nägi autos oma passi, võttis ta selle kohe ja rebis mitmeks väikeseks tükiks. Ta võttis need tükid, pigistas kokku ja viskas aknast tundmatute noormeeste pihta, kes autot ümbritsesid. Pärast seda avas ta akna ja väljus selle kaudu ja kõndis Valgevene piiri suunas,” rääkis Radnjankov.

Kravtsovi sõnul pidi ta sõitma Ukraina piiri poole kohe, kui Kalesnikava autosse istub. Rooli taha istus ta alles siis, kui kogu korteež neutraalsesse tsooni jõudis.

Kravtsov rääkis, mis juhtus siis, kui Kalesnikava autost väljus ja vormis mehed ta mikrobussi tõmbasid: „Tekkis selline paus. Kõigil oli selge, et ilma passita Ukrainasse sõita ei saa, ka sunniviisil ei saa, ka meie ei näinud välja inimestena, kes sellele protsessile aktiivselt kaasa aitaksid. Kõige järgi otsustades otsustati meid veel kord vahistada. Sõitis ära mikrobuss, kus oli Marõja Kalesnikava <...>. Ma nägin, et metsast risti teega hakkab välja sõitma sinine mikrobuss. Me saime aru, et olukord kujuneb ebameeldivaks, ma vajutasin gaasile ja me sõitsime elegantse manöövriga kiiresti kogu 320 hobujõuga nende töötajate juurest minema, kes autot ümbritsesid, ja selle mikrobussi juurest, mis ei jõudnud teed blokeerida. Meid hakati taga ajama, nad istusid autodesse ja hakkasid meile järele sõitma. Me nägime seda ja lähenesime maksimaalselt kiiresti tõkkepuule. Seal võtsid meid vastu Ukraina piirivalvevägede väga armastusväärsed ja mõistvad töötajad, mille eest neile suur tänu.”

Radnjankovi sõnul rääkisid nad Ukraina Julgeolekuteenistuse (SBU), piirivalveluure ja piirivalvevägede esindajatega.

Mehed rääkisid ka, et neile olid kaasa antud passid, tervisekindlustus, koroonaviiruse test ja Ukraina ajutine elamisluba.

„Kui „organiseeriti” meie visiit, anti meile terve komplekt erinevaid asju. Näiteks avastasime me autost (koroonaviiruse) testi, kindlustuse, meile Ivaniga olid piletid tänaseks Türgisse. Marõja jaoks avastasime me lennupiletid Viini ja Viinist Münchenisse. Nagu me aru saame, neid pileteid ka pildistati ühe peatuse ajal öösel. Tõenäoliselt näeme me Valgevene televisioonis kaunist stsenaariumi, kuidas meie tahtsime minna Türgisse päevitama, aga Marõja enda juurde Saksamaale,” rääkis Radnjankov. Kalesnikava on varem Saksamaal elanud.

Viktar Babarõka staabi andmetel on Kalesnikava vahi all ja viibib Mazõri piirivalveüksuses.