Vaidlus Krugmaniga viis president Ilvese CNNi saatesse

 (215)
Vaidlus Krugmaniga viis president Ilvese CNNi saatesse
Foto: Andres Putting

Eesti president Toomas Hendrik Ilves andis intervjuu USA telekanali CNN juhtivale ajakirjanikule Fareed Zakariale. Jaanipäeval eetris olnud intervjuu keskendus Eesti valikutele majanduskriisi ajal ja praegusele raskele olukorrale ühisvaluuta euro tsoonis. Lisatud video!

Intervjuu tehti 21. juunil Kadriorus - kaks nädalat pärast seda, kui president asus vaidlema USA majandusteadlase Paul Krugmaniga, kelle sõnul pole Eestis erilist majanduslikku tervenemist olnud. Ilvese kaitsekõne oma Twitteri kontol levisid üle terve maailma. Lisaks vastukajale Eesti ajakirjanduses sai vaidlus Krugmaniga suure tähelepanu osaliseks ka välisajakirjanduses.

Autorisaade "Fareed Zakaria GPS" on CNNis eetris pühapäeviti Eesti aja järgi kell 15 (GMT kell 12) ning kell 22.

CNNi välisanalüütik Fareed Zakaria tutvustas usutluse eel Eestit kui eurotsooni haruldast edulugu, riiki, mis kasvab kiiremini kui India ja millel pole peaaegu üldse välisvõlga ja rakendab selle saavutamiseks kasinust.

Zakaria sõnul, on ainult üks riik kogu Euroopa Liidus, mille eelarve on plussis. Välisvõlg vaid kuus protsenti rahvuslikust koguproduktist (SKP), vähem kui kümnendiku Saksamaa omast. Eelmisel aastal oli majanduskasv ligi kaheksa protsenti. See riik on Eesti ja tal õnnestus see tänu ebapopulaarsele sammule – kasinusele.

ZAKARIA: Paul Krugmani põhiargument on, et Eesti edunumbrid on väga head, kuid kriisiaegse languse järel pole ikka suudetud naasta vähemalt 2007. aasta SKP taseme juurde, samal ajal kui USA ja Saksamaa on nendest näitajatest möödas. Nii, et teie taastumine polegi tegelikult nii dramaatiline. Mis te kostate selle peale?

Seotud lood:

ILVES: Esiteks, minu esimene vastulause oli suunatud Krugmani kogutud info valikulisusele. Ma pean silmas seda, et igaüks, kes on õppinud statistika metodoloogiat teab, et graafiku asetamise abil saab kõike näidata suure või väiksena.
Teiseks, ma arvan, et siin on tehtud tõsine viga põhjuse ja tagajärje osas. Ma pean silmas, et majanduslangus oli 15. septembril 2008 toimunud Lehman Brothersi kokkukukkumise tulemus. Asudes väljaspool eurotsooni ja omamata Euroopa keskpanga vahendeid, me lihtsalt kaotasime kogu oma likviidsuse ning meie valitsus kaotas kogu või lõviosa oma tuludest.
Nii, et ei olnud suurt midagi muud teha kui hakata kulusid kärpima.

ZAKARIA: Kas nõustute, et te esindate siiski teatud määral elujõulist strateegiat?

ILVES: Jah, me oleme üks näidetest. Kuid jällegi, ma vaidleks vastu, sest meil polnud eriti valikut. Kuid tõsi on see, et ühes küljest kärpides suurelt meie kulusid – me kärpisime lõpptulemusena ka riigieelarvet 9 protsendi võrra SKPst, mis puudutas igaüht. Ma pean silmas, me kõik saime 10 kuni 20 protsendi suuruse palgakärpe. See oli ainus tee.
Nii, et te võite vastu vaielda teise riigi kontekstis, et nad peavad laenama. Kuid meil ei olnud sel ajal ligipääsu neile ressurssidele. Fakt on see, et kasvu on võimalik saavutada läbi erinevate strateegiate. Kasv on selle tulemus. See ei ole iseenesest strateegia. Ja nii pole selles kategoorias paljude poliitikute poolt tehtav viga õige.

ZAKARIA: Põhiargument kasinuse vastu on nagu te teate, et kui nõrga majandusliku nõudluse ajal vähendada kulusid – vallandada politseinike, teisi riigiteenistujaid, aeglustub majandus veelgi.
Need inimesed, kes on just oma töö kaotanud ei ole võimelised asju ostma ning nad suunavad majanduse allakäigu spiraalile, mis on kindlasti juhtunud sellises kohas nagu Kreeka.

ILVES: Jah, me kaotasime aastatel 2008-2009 oma SKPst 18 protsenti. See oli päris kõva allakäigu spiraal.
Tõsi ta on, aga kui võtta ette näiteks tööturu liberaliseerimine, vabaneda suletud kauplustest, suletud töökohtadest - mis on suur probleem Euroopas, kuid mitte nii väga USAs, siis tegelikkuses see stimuleerib majanduslikku aktiivsust.
Üks asjadest, mida me peame Euroopas tegema, on ühisturgude piirangute vähendamine. Vastuseis teenuste vabale liikumisele – järjekordne asi, mis kõlab ameeriklaste jaoks pentsikult, kuid on sellest hoolimata Euroopa igapäev.
Nii, et ma leian, et teglikkuses me võime stimuleerida majanduslikku aktiivsust pigem tõkete eemaldamisega kui lihtsalt teistelt lisaraha küsimisega. Kust see raha lõppkokkuvõttes tuleb? Kellel seda on? Ja kui keegi ütleb, et sakslased peaksid maksma, siis Saksamaal on demokraatlikult valitud valitsus. Ja kui inimesed ei taha rohkem maksta, siis kuidas sa seda muuta, sundida saad?

ZAKARIA: Härra president, aitäh usutluse eest.