Uuring: populistlikud erakonnad on viimase 20 aastaga Euroopas oma toetust kolmekordistanud

 (78)
Uuring: populistlikud erakonnad on viimase 20 aastaga Euroopas oma toetust kolmekordistanud
Foto: ROBERTO PFEIL, AFP

Populistlikud erakonnad on viimase 20 aastaga Euroopas oma toetust enam kui kolmekordistanud, tagades omale piisavalt hääli, et saada esindajad valitsusse 11 riigis ja esitada väljakutse väljakujunenud poliitilisele korrale kogu kontinendil, kirjutab Guardian.

Guardian tõi Euroopa eriti parempoolsete populistlike parteide toetuse pideva kasvu välja, analüüsides koos enam kui 30 juhtiva politoloogiga nende käekäiku parlamendivalimistel 31 Euroopa riigis kahe aastakümne jooksul.

Andmed näitavad, et populism on olnud pidevas tõusus alates vähemalt 1998. aastast. Kaks aastakümmet tagasi olid populistlikud erakonnad suuresti marginaalne jõud, saades vaid seitse protsenti häältest üle kontinendi. Kõige värskematel valimistel läks aga populistidele juba neljandik häältest.

„Mitte väga ammu oli populism poliitiliste äärealade nähtus,” ütles Amsterdami ülikooli politoloog Matthijs Rooduijn, kes uurimisprojekti juhtis. „Täna on see muutunud üha rohkem peavooluks: mõned kõige märkimisväärsemad hiljutised poliitilised arengud nagu Brexiti-referendum ja Donald Trumpi presidendiks valimine ei ole mõistetavad ilma populismi tõusu arvesse võtmata. Populismi kasvupind on muutunud üha viljakamaks ja populistlikud erakonnad on üha võimekamad tulemuste saavutamisel.”

Seotud lood:

Populismi toetajad ütlevad, et seisavad tavalise inimese eest suurkapitali huvide vastu ning on seega igasuguse demokraatia elutähtis jõud. Kriitikute sõnul lõhuvad võimul olevad populistid sageli demokraatlikke norme, kas meediat ja kohtusüsteemi õõnestades või vähemuste õigusi jalge alla tallates.

Euroopa ei ole ainus, kus populism on tõusuteel: populistid on täidesaatva võimu ametitesse valitud viies maailma seitsmest suuremast demokraatiast: Indias, USA-s, Brasiilias, Mehhikos ja Filipiinidel.

Populism Euroopas sai alguse mitukümmend aastat tagasi. Austria paremäärmusliku Vabaduspartei (FPÖ) asutas 1956. aastal endine nats ja see sai esimest korda üle 20 protsendi häältest 1994. aastal. Nüüd kuulub FPÖ valitsuskoalitsiooni.

Populistlikud erakonnad on 1990. aastatel edu saavutanud Norras, Šveitsis ja Itaalias. Populistlikud ideed, parlamendiliikmed ja väljakutsete esitajad hakkasid aga tõsiselt vohama sajandivahetusel Hollandist Prantsusmaani ja Ungarist Poolani.

Sellest ajast alates on väljakujunenud korra vastane populism lumepallina kasvanud, eriti pärast 2008. aasta finantskrahhi ja 2015. aasta pagulaskriisi Euroopas. Kasinusvastane SYRIZA võttis Kreeka kahtedel järjestikustel valimistel 27 ja 36 protsenti häältest. Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei (UKIP) tõukas Suurbritannia Brexiti-referendumini ja Marine Le Pen pääses Prantsusmaal presidendivalimiste teise vooru, kus sai 33 protsenti häältest.

Sisserändevastane Alternatiiv Saksamaale (AfD) on esimene paremäärmuslik erakond pärast Teist maailmasõda, mis on pääsenud liidumaa parlamenti ja nüüd on sellel 90 kohta ka Bundestagis. Itaalias said paremäärmuslik Liiga ja valitseva korra vastane Viie Tähe Liikumine parlamendivalimistel ligi 50 protsenti häältest. Fideszit toetas Ungari valimistel 49 protsenti valijatest. Paremäärmuslikud Rootsi Demokraadid saavutasid Rootsis 17,5-protsendise toetuse.

Uuring näitas ka, et vasakpoolsed populistid, kes on Euroopas vähem edukad kui nende konservatiivsed kolleegid, on hakanud oma populaarsust kasvatama selliste erakondade näol nagu Podemos Hispaanias või La France Insoumise Prantsusmaal.

„Populismi järsul tõusul Euroopas on kolm peamist põhjust,” ütles Georgia ülikooli rahvusvaheliste asjade professor Cas Mudde. „Suur majanduslangus, mis tekitas mõned tugevad vasakpoolsed populistlikud parteid lõunas, niinimetatud pagulaskriis, mis oli parempopulistide katalüsaator, ja lõpuks mittepopulistlike erakondade muutumine populistlikeks erakondadeks – nimelt Fidesz ning Õigus ja Õiglus (Poolas).”

„Selliste poliitikute edu on väga palju seotud nende võimega veenda publikut, et nad ei kuulu traditsioonilisse poliitilisse süsteemi. Sellisena on nad võrdsed rahvaga kuni selleni välja, et ei nemad ega rahvas ei kuulu „korrumpeerunud” eliiti,” ütles uuringus mitte osalenud Lissaboni Lusofona ülikooli abiprofessor Cláudia Álvares.

Álvaresi sõnul on populismi tõusus olnud oma roll sotsiaalmeedial. „Viha, mida populistlikel poliitikutel õnnestub kanaliseerida, õhutavad sotsiaalmeediapostitused, sest sotsiaalmeedia on väga aldis emotsioonide kergele levimisele. Lõpptulemus on poliitilise ja ajakirjandusliku diskursuse polariseerumine.”

Kuigi üleüldine trend Euroopas näitab populistide kogutud häälte dramaatilist kasvu, on pildil nüansse. Näiteks Belgias on populistlik flaami natsionalistlik erakond Vlaams Belang olnud juba kümme aastat languses. Populistlikud erakonnad, mis jõuavad valitsusse, on sunnitud oma lubaduste osas kompromisse tegema, mistõttu on nende elu karm.

2015. aastal pärast valimistel 17,5 protsenti häältest kogumist valitsuskoalitsiooniga liitunud Põlissoomlased läksid lõhki ja kahe järeltulijaerakonna toetust on vastavalt kümme ja 1,5 protsenti. SYRIZA toetus Kreekas on langenud 36-lt 25 protsendile.

Paremtsentristlikku vähemusvalitsust toetava Taani Rahvapartei toetus on langenud 21 protsendilt 2015. aastal 17 protsendile. Ka UKIP-i toetus on pärast Brexiti-referendumit kahanenud.

Üle Euroopa on aga pilt selge: 1998. aastal elas riikides, kus vähemalt üks valitsuse liige oli populist, 12,5 miljonit inimest; 2018. aastal on selliseid inimesi 170,2 miljonit.

„Lühema ajaperioodi jooksul jäävad populistlikud parteid ilmselt sama tugevaks, kuigi nad hakkavad olema veelgi selgemalt radikaalselt parempoolsed, ning jäävad märkimisväärsed regionaalsed ja rahvuslikud erinevused,” ütles Mudde. „Põhiküsimus on, kuidas vastavad mittepopulistlikud erakonnad.”