Kongressil, mis kinnitab Massachussettsi kuberneri Willard Mitt Romney erakonna ametlikuks presidendikandidaadiks, kujunes kolmapäeval keskseks teemaks välispoliitika, vahendab BNS.

Pärast seda kui 2008. aastal Valgesse Majja kandideerinud senaator John McCain oli süüdistanud Obamat Ameerika liitlaste hülgamises, astus poodiumile endine välisminister Condoleezza Rice, kelle sõnul saaks Romneyst palju võimekam vaba maailma liider kui praegune riigipea.

Kui mormooni misjonäri töö Prantsusmaal välja arvata, on multimiljonär Romneyl väliskogemust napilt ning 57-aastase Rice'i kõne vabariiklaste kongressil heitis pisut valgust tema välispoliitilisele visioonile ja eelistustele.

USA välisteenistuse endise juhi sõnul hõlmavad Obama välispoliitilised läbikukkumised kogu maailma - "Iisraelist Colombiani ja Poolast Filipiinideni".

Kuid erinevalt demokraadist presidendist teavad Mitt Romney ja tema asepresidendikandidaat Paul Ryan mida teha, ütles Rice. "Nad teavad, et meie sõpradel ja liitlastel peab olema jälle võimalik meid usaldada," lisas ta.

Romney omakorda põikas kongressi ajal USA sõjaveteranide juurde, kellele peetud kõnes pani ta Obamale muu hulgas süüks ohtlikud arengud Iraanis, Põhja-Koreas ja Süürias.

"Maailm on jätkuvalt ohtlik paik. Suurvõimud kasvatavad hoogsalt oma sõjalist võimsust, pidades vahel silmas meie omadest väga erinevaid eesmärke," sõnas ta Ameerika Leegioni liikmetele Indianas.

Muude rahvusvaheliste probleemide seas hoiatas ta Iraani peatse tuumarelvavõimekuse eest ning avaldas muret "kohutava vägivalla pärast Süürias", lisades, et Obama on muutnud niigi ohtliku maailma veelgi ohtlikumaks.

Hiljem naasis ta Tampasse, kus sai oma muredele tuge 2008. aasta presidendikandidaadilt ja Vietnami sõja kangelaselt McCainilt, kes süüdistas Obamat Ühendriikide eemaldumises juhirollist ning liitlaste hülgamises.

Romney sõnul veenis tema juulikuine külaskäik Suurbritanniasse, Iisraeli ja Poolasse teda veelgi kindlamalt, et USA peab võtma maailma julgeoleku tagamises taas väljapaistva rolli.

Ta lubas võimule pääsemise korral suuri kärpeid föderaaleelarves, kuid seda mitte kaitsekulutuste arvelt.