USA analüütik: Lennart Meri oli president, kes julges Vladimir Putinit tõega vihastada

 (230)
USA analüütik: Lennart Meri oli president, kes julges Vladimir Putinit tõega vihastada
FOTO: Marko Mumm

Soome uudisteportaal VerkkoUutiset kirjutab, et Eesti president Lennart Meri rääkis Venemaast ja selle kavatsustest otsekoheselt juba 1990. aastate esimesel poolel ja suutis sellega välja vihastada ka Vladimir Putini.

Väljaanne meenutab 1994. aastat, kui Meri väisas Hamburgi linna ja pidas seal ajaloolise kõne. USA analüütiku ja poliitikavaatleja Paul Goble sõnul rääkis Meri venelastele toona nende valedest ja kuritegudest moel, mil tänapäeval seda enam suuresti teha ei julgeta: otse ja ausalt.

Toona veel rahvusvaheliselt vähetuntud poliitik Vladimir Putin vihastas Meri sõnade peale sedavõrd, et tegi midagi pretsedenditut: ta tõusis demonstratiivselt püsti ja lahkus. Ajakirja Zeit korrespondent Anna von Münchhausen meenutas: „Ta heitis kõnelejale põlgliku pilgu ja marssis otsejalu saalist välja. Iga tema sammu saatis parketi kriuksumine. Tema lahkumise järel sosistati: kes ta on? Mis tal viga on?“

Goble sõnul on president Meri kõne ajalooline näide sellest, kuidas maailma liidritel tuleks tänapäevalgi Vladimir Putiniga suhelda. Eesti riigipea toonane kõne oli ühtlasi prohvetlik ja nägi ette Ukraina sündmusi 20 aastat hiljem, märgib Deutsche Welle.

Meri kõne pidulikul vastuvõtul Hamburgi Raekojas 25. veebruaril 1994:

Ekstsellentsid, mu daamid ja härrad!

Kui nägin enda ees Hamburgi sihvakaid kirikutorne, oleksin võinud mõelda, et olen kodus, vanas hansalinnas Tallinnas Soome lahe kaldal. Kuid olen siin ja täidan austavat ülesannet, mida pean täna eriliselt tähtsaks: olen tulnud, et tuua teile sõnum Eestist, maalt, mis tegelikult ei ole Hamburgist üldse kaugel.

Hansa vaim, millega lisaks Tallinnale on seotud õige mitu Eesti linna, oli alati maailmale avatud. See oli ettevõtlik, aga ka uhke vaim, kui kaalul oli vabadus või võitlus vabaduse eest.

Tallinna raekoja seinal on tänaseni püsinud kiri, mis kajastab seda Hansa vaimu õigetes sõnades: "Karda Jumalat, räägi tõtt, talita õiglaselt ja ära pelga kedagi." Tahaksingi toimida täna selle sajanditevanuse nõuande järgi ja rääkida teile tõtt, nii nagu see terendub praegu mu rahvale ja mulle.

Iga üksiku isiku vabadus, majanduse ja kaubanduse vabadus, aga samuti vaimu, kultuuri ning teaduse vabadus on omavahel lahutamatult seotud. Nad on vundamendiks elujõulisele demokraatiale.

Mitte kunagi totalitaarse rõhumise aastakümneil ei kaotanud eestlased usku sellesse vabadusse. Vabaduseaade püsis ja arenes meie hinges aastasadade vältel nende sidemete toel, mis ühendasid meid muu Euroopaga ja mida me ühiselt tugevdasime. Liigse tagasihoidlikkuseta ütleksin: Kesk-Euroopa kirdeosas leidub vaevalt teist rahvast, kes oleks olnud tihedamini Euroopaga seotud, kui seda on olnud eestlased. Praegugi torkab see otsemaid silma iga eestlase eluviisis ja kommetes.

Ja just sellepärast, et asume geostrateegilises mõttes ohtlikus paigas, on meis enam kui vahest teistes Euroopa rahvastes teravnenud haistmismeel probleemide ja ohtude suhtes, mis meid naabrusest ähvardavad. See ohutaju on meie moodsas maailmas kadumas. Et asja piltlikustada: pisikud tunnevad ära inimese, inimene neid ära ei tunne. Aga inimene oskab neid karta.

Eks olnud ju väikesed ja muu maailma poolt juba unustatud Balti riigid õigupoolest need, kes õõtsutasid suure ja vägeva Nõukogude Reich“i kummuli - ning seda rahumeelselt, ilma püssi paugutamata, ilma ühtegi tilka verd valamata. Talitasime vastavalt oma tervele mõistusele ja sageli vastupidi teie nõuannetele, mis kippusid olema omakasupüüdlikud või konformistlikud.

Tallinna raekojast tsiteeritud nõudliku lause vaimus tahaksin teile täiesti otse öelda, et eest rahval ja minul on mureks põhjust. Lääs ei oska tajuda seda, mis käärib praegu Venemaa avarustes.

On subjektiivselt mõistetav, et Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel valdas Läänt teatav võidujoovastus. Niisamuti on subjektiivselt mõistetav, et Lääne lootused ja sümpaatiad keskendusid eeskätt Venemaa ehtsatele või väidetavatele reformijõududele. Selle tõttu varitseb Lääne-Euroopat oht võtta loodetut tegelikkuse pähe.

Meie kõik, ka eesti rahvas ning teised rahvad Kesk- ja Ida-Euroopas, sooviksime nagu Lääne-Euroopagi tervitada majanduslikult ja sotsiaalselt stabiilset Venemaad. Aga kui vaatleme viimaste aastate ja kuude sündmusi, peaks meid õigupoolest haarama kõhe kahtlus, kas see eesmärk meile läheneb või hoopis kaugeneb.

Mis siis teeb eestlasi, ja mitte ainult eestlasi rahutuks, kui vaatleme arenguid tänases Euroopas? Tekitab imestust, et Lääs tõi Vene sõdurid ja tankid Sarajevosse. Eks olnud ju Lääne poliitika alustalaks Bismarckist ja Berliini kongressist alates püüd venelasi rahu nimel Balkanilt võimalikult eemal hoida? Pärast Teist maailmasõda investeerisid USA ja Lääs üle kaheksakümne miljardi dollari selleks, et titoismi hinges pidada ja venelasi Aadria merest eemal hoida.

Nüüd küsigem endalt: kas võib riiki, kes ise maadleb kõige rängemate etniliste ja eetiliste probleemidega, lasta teiste riikide territooriumile kohtumõistja ning rahuingli rollis? Kõhedus kasvab veelgi, kui loeme äsjast Vene välisministeeriumi mõtteavaldust. Selles väidetakse, et Venemaa ei saa lahendada vene rahvusgruppide küsimust naaberriikides üksnes diplomaatiliste abinõudega. Jutt on niisugustest rahvusgruppidest, kes on tulnud oma praegustesse elupaikadesse enamasti okupatsiooniarmee kaas- või järelväena ning on seadnud end seal sisse pärast seda, kui kohalik põliselanikkond massiliselt Siberisse küüditati.

Sellest Moskva sõnumist võib teha ainult ühe järelduse: vajaduse korral võib Venemaa võtta tarvitusele ka teistsugused abinõud. Millised, seda on eestlased ühes teiste väiksemate rahvastega uuemas ajaloos omal nahal kõige kibedamal viisil kogenud.

Niisiis teeb meid murelikuks, et Vene välispoliitikas ja Vene poliitilises mõtlemises võtab viimasel ajal taas võimust irratsionaalsus. Omal ajal kutsus Solzhenitsõn venelasi üles taganema impeeriumist ja keskenduma omaenda probleemidele. Ta kasutas väljendit "enesepiiramine" ja soovitas venelastel tegelda lahenduste otsimisega Venemaa majanduslikele, sotsiaalsetele, aga ka vaimsetele probleemidele. Ignoreerides oma suure rahvuskaaslase postulaati, räägivad Vene juhtivad poliitikategelased ühtäkki taas Venemaa erilisest rollist, tema kui rahutagaja kohustustest kogu endise NSV Liidu territooriumil. President Jeltsini üks lähemaid nõuandjaid dr. Karaganov väljendas seda mõtet hiljuti vormilt otsekui tagasihoidlikus, sisuliselt aga otsekoheses sõnastuses, omistades Venemaale kogu senise Nõukogude impeeriumi piires esimese rolli võrdsete seas - "primus inter pares". See tuletab mulle meelde George Orwelli ütluse, kes nõukogulaste kommunismi silmas pidades lausus: "Kõik on võrdsed, aga mõned on teistest võrdsemad!"

Miks tõrgub uus, postkommunistlik Venemaa, kes väidab, et on teinud lõpparve NSV Liidu hirmsate traditsioonidega, miks tõrgub ta kangekaelselt tunnistamast, et vallutas ja annekteeris eestlased, lätlased ja leedulased aastal 1940 ja taas 1944 vastu nende rahvaste tahtmist ja enesemääramise õigust? Et ta venestas ja sovetiseeris oma väikesi naabreid viis aastakümmet halastamatult, viies nad peaaegu rahvuste surma piirile? Ja äsja, tänasel päeval teatas Vene asevälisminister Krõlov Balti riikide arupärimise peale ametlikult, et Eesti, Läti ja Leedu olla 1940 vabatahtlikult astunud Nõukogude Liitu. Puudub veel, et kümned tuhanded eestlased - ka minu vanemad ja mina ise - oleksid ennast vabatahtlikult palunud Siberisse küüditada!?

Mu daamid ja härrad, kuidas kõike seda tões ja vaimus seletada? Ühest küljest õhkub sellest enamal või vähemal määral irratsionalismi, mis muudab Vene poliitika kahetsusväärselt ettearvamatuks. On olemas veel teinegi kahetsusväärne tendents, mida demokraatlikus Läänes esitatakse mugavuse mõttes kui reaalpoliitikat. See on kaldumine tuntud poosi, mida kutsutakse sõnaga appeasement. See poos ehk hoiak toetab imperialistlikke jõudusid Venemaal, hoolimata teie vastupidisest heast tahtest. Impeeriumimeelsed jõud usuvad, et nad võivad lahendada oma riigi ja rahva raskeid probleeme ekspansioonide ja naabrite ähvardamise teel. See, kes tahab täna Vene riiki ja vene rahvast tõepoolest aidata, peab järjekindlalt veenma Vene juhtkonda, et imperialistlike ekspansioonide aeg on möödas. Kes seda ei taju, toetab demokraatia vastaseid Venemaal ja teistes postkommunistlikes riikides.

Nagu öeldud, mu daamid ja härrad: Eesti on Saksamaale ja Hamburgile väga lähedal. Lääne ja eeskätt Saksa poliitika seisab saatuslikul teelahkmel: kas lepitakse Idas jõudu koguva suurriikliku imperialismiga, kas finantseeritakse seda, kas lõigatakse mõnda aega koguni kasu? See, austatud kuulajad, oleks poliitika, mis ei küüni isikliku supitaldriku servast kaugemale. - Või jätkub meil tahet toetada demokraatia, vabaduse, vastutuse ja rahu väärtusi Läänemerest kuni Vaikse ookeanini sirutuval määratul alal? Kui me viimast soovime, peaks demokraatlik Lääs asuma kindlustama Saksa piirist ida pool asetsevate keskmiste ja väiksemate riikide stabiilsust. Pean silmas Kesk-Euroopat, mis minu jaoks algab Läänemere ääres Eesti piirilinnast Narvast ja ulatub Aadria ja Musta mereni, kaasa haarates Ukrainat.

Kui meil läheb korda see riikide vöö sõlmida kokku demokraatliku maailmaga, kiirgab neist Venemaale soodne mõjuväli. Võiksime olla, peaksime olema Läänega tihedalt integreeritud. Selge positsiooniga, ja mitte ähmase eikellegimaana võime siis toimida Ida ja Lääne vahel sillana ning abistada demokraatlikke jõudusid Venemaal. Võime Läänest Itta vahendada demokraatiat, turumajandust, omandisuhete kogemusi ja sugugi mitte kõige viimases järjekorras õigusriiki.

Kui aga Kesk-Euroopa riikide vöönd, mille hulka kuulub ka Eesti, jääb saatuse hoolde ja kaitsetuna Moskva võimalike impeeriumimeelsete tahtmiste meelevalda, kasvab hind selle poliitika eest nii meeletuks, et Euroopast ei oleks enam selle maksjat.

Mu daamid ja härrad, ma rääkisin teile meie kõige raskematest muredest. Baltikum on kujunenud tõepoolest Euroopa proovikiviks. Kui aga jätkub tahet kõrvaldada murede põhjused, kangastub meile lootusrikka tuleviku rahulik maastik. Selle heaks kõnelevad veenvad argumendid. Näeme Eesti, Loode-Venemaa ja terve Lääne- ning Põhjamere piirkonna ühiseid huvisid. Näeme maagaasijuhet, mis tooks Norra energiat läbi vabade Balti riikide otse siia Euroopa südamesse, Hamburgi. Näeme moodsat maanteed - "Via Balticat" - sirutumas St. Peterburgist Eesti, Läti ja Leedu kaudu üle Berliini kaugemalegi. Näeme vabakaubanduspiirkondi ja uusi tegutsemisalasid, uusi algatusi. Nagu ennemuiste kujuneks Tallinn sõbralikuks vahendajaks ühelt poolt Hamburgi ja hansalinnade, teiselt poolt Novgorodi ja vene alade vahel. Niisugune hansa-laadne koostöö on meie koduse Läänemere ja selle naabri Põhjamere riikide loomulik arenguperspektiiv.

Mu daamid ja härrad, Eesti Vabariik kuulub niihästi sisepoliitiliselt, majanduspoliitiliselt kui ka sotsiaalselt selle piirkonna kõige stabiilsemate riikide hulka. Eesti Vabariik kinnitab teile oma teovalmidust, solidaarsust ja sõprust.

Püüame teie olukorda mõista. Soovin, et ka teie püüaksite meie olukorda mõista. Eesti on ja jääb iseenesele truuks, Eesti on ja jääb demokraatlikuks ja iseseisvaks riigiks, ning see vastab Euroopa huvidele, järelikult ka Saksamaa huvidele, järelikult ka hansalinn Hamburgi huvidele.