The Atlanticu arvates on see Venemaa alahindamine. Uus Venemaa ei tegele lihtlabase desinformatsiooni, võltsingute, valede, lekete ja kübersabotaažiga, mida tavaliselt informatsioonisõjaga seostatakse, vaid leiutab uue reaalsuse, tekitab massihallutsinatsioonid, mis tõlgitakse siis poliitilisse tegevusse.

Tänapäeva Venemaad kujundavad The Atlanticu sõnul poliittehnoloogid, kes võluvad välja marionettparteisid ja pettepilte kodanikeliikumistest, et rahvas ei märkaks võimu konsolideerumist Putini kliki kätte. Nende poliittehnoloogide filosoofia järgi on informatsioon tähtsam asja sisust.

„Ma mäletan „Putini enamuse“ idee loomist ja kähku ilmus see ka reaalsesse ellu,“ ütleb Putini valimiskaampaaniate heaks töötanud, kuid nüüd Kremlist lahkunud poliittehnoloog Gleb Pavlovski. „Või mõttekäiku, et Putinile ei ole alternatiivi. Meie leiutasime selle. Ja äkki tõepoolest ei olnudki alternatiivi.“

„Kui varasemad autoritaarsed režiimid koosnesid kolmest osast vägivallast ja ühest osast propagandast, siis see koosneb praktiliselt täielikult propagandast ja suhteliselt vähesest vägivallast,“ ütleb Moskva riikliku rahvusvaheliste suhete instituudi ajakirjandusprofessor Igor Jakovenko. „Putin peab ainult läbi viima mõned arreteerimised ja siis võimendama sõnumit televisiooni totaalse kontrolli kaudu.“

Usul propaganda absoluutsesse jõusse on juured nõukogude mõtlemises, kirjutab The Atlantic. „Kommunistid, kes ei usu inimloomusesse, vaid ainult inimese seisundisse, usuvad, et propaganda on kõikvõimas, legitiimne (millal iganes nad seda kasutavad) ning tähtis vahend uut tüüpi inimese loomiseks,“ kirjutas propagandateoreetik Jacques Ellul oma 1965. aasta klassikalises uurimuses.

The Atlanticu hinnangul on aga suur vahe Nõukogude propaganda ja viimase Vene versiooni vahel. Nõukogude Liidus oli tähtis tõe idee, isegi kui valetati. Nõukogude propaganda läks väga kaugele, et tõestada, et Kremli teooriad või desinformatsiooni killud vastasid tõele.

Tänapäeva Venemaal seevastu on tõe idee ebaoluline, kirjutab The Atlantic. Venemaa uutes telesaadetes on piirid tegelikkuse ja väljamõeldiste vahel ülimalt hägustunud. Kasutatakse näitlajaid, kes esitavad põgenikke Ida-Ukrainast, kes kaebavad kaamera ees välja mõeldud fašistide elajalikkuse üle.

Kui Venemaa kommunikatsioonide eest vastutav aseminiter Aleksei Volin seati silmitsi faktiga, et uudis lapse ristilöömisest Slovjanskis oli väljamõeldis, ei näidanud ta üles mingit piinlikkust, vaid ütles, et kõik, mis loeb, on reitingud. „Avalikkusele meeldib see, kuidas meie telekanalid materjali esitavad, meie programmide toon,“ ütles Volin. „Vene telekanalite uudistesaadete vaatajate arv on viimase kahe kuu jooksul kahekordistunud.“

Kreml kasutab autoritaarsuse ja meelelahutuskultuuri segu. Ajakirjandus „faktide“ või „tõe“ esitamise mõttes on minema pühitud. Volin ütles eelmisel aastal oma loengus Moskva riikliku ülikooli ajakirjandustudengitele, et nad peaksid unustama mõtte maailmaparandamisest. „Me peame tudengitele selgelt mõista andma: nad hakkavad tööle Inimese heaks ja Inimene ütleb neile, mida kirjutada ja mida mitte kirjutada ning kuidas üht või teist asja tuleks kirjutada,“ ütles Volin. „Ja Inimesel on õigus seda teha, sest ta maksab neile.“

Selle uue propaganda mõte ei ole The Atlanticu sõnul kedagi veenda, vaid hoida vaatajad oma haardes ja nende tähelepanu kõrvale suunata. Moonutada lääne narratiive, mitte pakkuda vastunarratiive. Moskva ulmejuttudel Malaisia reisilennuki allatulistamise kohta Ukrainas ei olnud eesmärki vaatajaid üheski versioonis veenda, vaid pigem tekitada neis segadust, paranoiat ja passiivsust.

The Atlantic kirjutab, et USA-s ei võeta Vene propagandakanalit RT eriti tõsiselt, kuid Euroopas on Vene propagandal rohkem jõudu.

Olukord on The Atlanticu teatel kõige pingelisem Balti riikides, mille suurt venekeelset elanikkonda teenindavad Vene telekanalid. „Suur osa meie elanikkonnast elab teises reaalsuses, mille on loonud Vene meedia,“ ütleb Eesti propagandaekspert Raul Rebane. „See muudab konsensusel põhineva poliitika võimatuks.“

Bulgaaria ekspert Hristo Gozev leidis, et enamik sealseid ajalehti kirjutas Malaisia reisilennuki allatulistamisest Vene, mitte Ukraina narratiivi järgi. „See pole lihtsalt sümpaatia või keele küsimus,“ ütleb Gozev. „Vene meedia lihtsalt räägib rohkem ja paremaid lugusid ja see leiab uuesti trükkimist.“

„Paljud inimesed Venemaal ja üle maailma mõistavad lõpuks, et Venemaa poliitilised parteid on seest õõnsad ning Venemaa uudistekanalid klopivad üles fantaasiaid. Aga valede külge klammerdudes hirmutab Kreml teisi, näidates, et kontrollib „tegelikkuse“ määratlemist. Seetõttu on tõe kõrvaldamine Moskva jaoks nii tähtis. Kui mitte miski ei ole tõde, on kõik võimalik. Meile jäetakse tunne, et me ei tea, mida Putin järgmisena teeb, et ta on ettearvamatu ja seega ohtlik. Absurdi ja ebareaalsuse relvadeks muutmine Kremli poolt muudab meid lööduks, segadusse aetuks ja nõutuks,“ kirjutab The Atlantic.