Tuuli Stewart: USA ametlikus kõnepruugis on tekkinud uus termin „aktiivne tulistaja"

 (8)
Tuuli Stewart: USA ametlikus kõnepruugis on tekkinud uus termin „aktiivne tulistaja"
Eile toimus El Paso veresauna ohvritele korraldatud mälestusteenistus.Jose Luis Gonzalez/Reuters

USA-s elanud poliitikavaatleja Tuuli Stewart kirjutab, millist mõju USA massitulistamised on avaldanud.

Kõigepealt ülevaade USA massitulistamistest ja relvastatistikast:

  1. El Paso Walmart tulistamine 3. aug. 2019, kus hukkus 22 inimest, oli selle dekaadi hukkunute arvu poolest viies. Kõige rohkem on ühe intsidendi käigus sel dekaadil tapetud 148 inimest Garissa Ülikoolis, Keenias (2014).
  2. 2019 statistika USAs: keskmiselt toimub iga päev vähemalt üks tulistamine, milles hukkub vähemalt 4 inimest tulistajat ennast arvestamata (massitulistamise piirjoon FBI statistikas alates 1980datest).
  3. Nähtus nimega „sage massitulistamine" on arenenud maailmas omistatud just USAle, kuid ka see pole päriselt tõsi - teisel kohal, olenevalt statistilisest metoodikast, võib olla Soome. 2019 oli USA maailmas 10. kohal [1].
  4. Olenevalt nähtuse definitsioonist on massitulistamiste statistikas 5-6 kordne vahe - Ameerikas on see nähtus viimase 15 aasta jooksul statistiliselt jäänud samaks kuni kasvanud vähemalt 15 korda, olenevalt allikast [2].
  5. USA ametlikus kõnepruugis on tekkinud uus termin „aktiivne tulistaja" (active shooter) - tegelane, kes on otsustavalt asunud tapma või üritab tappa inimesi piiratud asustatud piirkonnas; enamikul juhtudel kasutavad need tegelased tulirelvi ja nende ohvrite valikul puudub muster või meetod.
  6. Varasemalt seostati massitulistamisi gängide-vahelise arveteklaarimise, organiseeritud kuritegevuse või koduste intsidentidega. Nüüd on need jõudnud „avalikkusse", kus ohvrite ja tulistaja vahel puudub isiklik side.
  7. FBI analüüsid 160 aktiivtulistamise intsidendi kohta USAs: 7% lõpevad ohvriteta (sh ei jäta haavatuid), 20% juhtudel ei sure keegi, 22% juhtudest saab surma üks inimene.
  8. Individuaalrelvade põhjustatud surmad USAs ületavad kordades AIDSi, narkootikumide, sõdade ja terrorismi põhjustatud surmad ning ka summana jäävad kõik need tulistamiste ohvritele alla.
  9. Statistiliselt on USAs peaaegu igal inimesel (mitte ainult täiskasvanud) isiklik tulirelv. USA-s on 100 inimeste kohta 120,5 relva, see on maailmas ülekaalukalt suurim tulemus.
Seotud lood:


Massitulistamiste kohta pole ühtset definitsiooni, kuid tänaseks tajume, mis see on. Metodoloogiliste segaduste tõttu on raske öelda, kas see on nn kasvav trend või meediavõimenduse saanud nähtus. Veel on see Eestist kaugel. Kuid me püüame ju Ameerikale kõiges järele jõuda...

Mu sõbra äris Amsterdamis käib palju kaugelt tulnuid. Eelmisel nädalal rääkis ta mulle, et üha enam kohtab ameeriklasi, kes käivad „maad kuulamas", et Euroopasse kolida. Põhjuseks mitmetes vormides avalduv vägivald ja kriminaalsus USAs. Kui paljud neist oma otsuse teoks teevad või kui paljud väljendavad sellega lihtsalt rahulolematust kodus toimuva suhtes, on iseasi. Mis on muutunud Ameerikas? Mis on muutunud maailmas? Mida see lainetusena üle Atlandi võiks tuua?

Arvamusfestival 2019 otsis vastust küsimusele, kas vägivald võib kasvada ka verbaalsest, hiilida ligi vabadusena, millal see võiks üle kasvada füüsiliseks? Küsimus esitati erinevatel viisidel eesti nelja erakonna esi-meestele. Ainus kutsutud naine ei ilmunud (Reformierakonna esimees Kaja Kallas viibis pulmareisil - K.V.).

Ameerika keskkonnaadvokaat J. G. Speth on öelnud, et suurimateks keskkonnaprobleemideks on ta siiani pidanud elurikkuse kadu, ökosüsteemide kokkukukkumist ja kliimamuutust.

„Ma arvasin, et tõelisel teadusel kulub selleks 30 aastat ja me lahendame need probleemid. Kuid ma eksisin - suurimad keskkonnaprobleemid on egoism, ahnus ja apaatia. Ja nendega hakkama saamiseks on vaja hingelist ja kultuurilist transformatsiooni. Meie, teadlased, ei tea, kuidas seda teha."

Sama nõutust kurdavad ka haridusliidrid, taastuvenergia eestkõnelejad, linnaplaneerijad, metsakaitsjad... - kõik on lahendatav peale inimese, kes pole mitte looduse kroon, vaid suurim seninähtud parasiitidest, õgides iseennastki, enese loodud maailma. Sestap pole vaja otsida globaalse maailma tulistaja „nägu". Peeglist vaatab vastu aeg, mille oleme ise loonud. Aeg, millele mu Amsterdami sõber andis nime sotsiaalne düsmorfia - keha või selle teatud osade kuju või suuruse ebardlikkus või loomuvastasus. Selleks kehaks, mille oleme moonutanud, on ühiskond, inimkoosluse edendav korraldus ja rahumeelse koospüsimise loogika.

Enamik meist on kokku puutund W. G. Goldingu sulest ilmunud raamatuga „Kärbeste jumal". Autor, kes kooliõpetajana oli lähedalt jälginud noorte sisenemist „pärisellu", kirjeldas väljamõeldud saarele sattunud väga noort, „puhast" inimest, kes on vabastatud ühiskonna piirangutest - mis saab inimesest, kui aastatuhandete lihvitud raamid maha võtta, ürgne loomus aga piirideta ennast avaldada võtab? Novell on geniaalses jälgitavuses võtnud analüüsida indiviidi suhet tsivilisatsiooni sotsiaalse reeglistikuga, võimutahte ja iseolemise avaldumise vorme, ratsionaalse ja emotsionaalse suhet, moraali rolli tasakaalude otsingutes.

Raamatu ilmumise ajal ei oldud veel toibutud sõja vapustustest - milleks on võimeline inimene, kui anda talle kätte ülim võim füüsilise ja isegi vaimse olemise üle, ulatada talle tapariistad, vabastada vastutusest elu ees. Autor on asetanud oma aega Vana Testamendi motiivid. Romaani fantaasiasaarel oli kolm reeglit: et oleks lõbus, et jäädaks ellu ja et maksab selle sõna, kelle käes on võimu sümbol. Autor toob ühesugusest keskkonnast ja sama põlvkonna poiste näitel esile, et ühiselt kogetud situatsioon, sama olukord või keskkond peegeldub meis kõigis pisut erinevalt, kollektiivses hulluses tehakse aga asju, milledele mõnes teises kontekstis pole vabandust ega mõistuspärast selgitustki. Kuidas oli see võimalik? Mis hetkel astuti üle hapra piiri? Kes on süüdi? Need küsimused ei leia mustvalget vastust.

20. sajand tappis rohkem kui ükski eelnev. Samal ajal olime rikkamad, edukamad, teadjamad, nutikamad (algas e-ajastu). See kõik on ju progress! 21. sajand - mitte iial pole meie käsutuses olnud praeguseid materiaalseid vahendeid mõistmaks maailma selle sügavuses, kauguses, konstruktsioonis, dünaamikas. Mitte iial pole inimesed nii palju koolis käinud, nii palju lugenud, nii palju kirjutanud, nii palju reisinud, nii vabalt ennast väljendada saanud. Kuid sõjad pole lakanud, vägivald otsib üha uusi vorme, inimesed on ikka õnnetud. Mis on valesti? Miks me ei mõista meie endi ümber ja meiega juhtuvat?

Me pole kunagi olnud nii vabad, vabad mistahes sotsiaalsest määratlusest. Oleme püüdlikult kustutamas kõiki jooni, piire, vahesid, takistusi: naised võiva valida ja omada kinnisvara, kuid mehed võivad olla naised nii füüsilises kui sotsiaalses olemises; me võime olla abielus, samal ajal mitte; meil puudub vanus - 18/30-aastase vahel on raske vahet teha, kuulutatakse, et 50 on uus 30; me oleme e-residendid paikades, kuhu ei pea kunagi sattuma; me suhtleme vabalt masinkeeles...

Inimesi saab maa peale üha rohkem. Ometi ei ole ellujäämise vahendite hankimine enam igapäevaelu sisuks - sotsiaal-, haiguse-, töötukassad neelavad üha rohkem, st me jagame; rändaja on hooles peetud, st pole meid ja neid; kuuluvus on kaotamas staatust kuid roninud ka põranda alla; sõnade tähendused hajuvad, muudavad end ja neile omistatavat, tabud hägustuvad, loodusseadused ei loe; miljonilised superasulad on ületamas inimmõistuse piire.

Kui kõik muutuvad üheks, kui kõik on samaväärne, ajutine, kiirkaduv, siis kuidas olla nii, et jääks Mina? Kuidas olla märgatud? „Kärbeste Jumal" pakub stsenaariumi, milles võitjaid ei ole. Loo arengutes jõuame ikka tagasi aegade algusse, Pühakirja esimeste sissekanneteni, inimesele kunagi annetatud tarkusteni mida me kuulda ei võta, jumaliku ja saatanliku vahekorra vaagimiseni inimeses endas, alguse ja lõpu dialektikasse - ühes sisaldub ka teine. Kust tulevad pimedalt võimuahned inimesed? Kust tulevad vaid ennast ja tänast nägevad liidrid? Kust tulevad inimesed, kes ei saa aru, mida või keda nad neile antud võimuga valivad, kuidas supermarketid ja kilekott muudavad maailma, kuidas läbi soode tõmmatud teetamm kustutab käo kukkumise?

Need inimesed ei tule sealt eikusagilt, nad ongi need lapsed, keda me ise loonud oleme. Oleme tahtnud neile üha kergemat elu, üha kindlustatumat tulevikku, võimalust mängida lõputa töötamise asemel, võimalust mitte olla kinni piirides. Eestisegi on jõudnud liikumised, mis kuulutavad, et pole õiglane, kui koolis otsustavad täiskasvanud (Demokraatlik Võlukool, Demokraatlik Unistuste Kool jt) - lapsed on võrdsed enne piimahammaste ärakukkumist, teadmisi asendab tunnetus ja vaba meel. Me paneme oma igapäevas kokku asustamata saare st ühiskonnatuse, piirangutevabad mängulustivad lapsed, kes pole veel tunnetanud elu ja anname neile vastutuseta võimu (st võtame vastutuse ära täiskasvanutelt). Ootame, et nad oleksid meie juhtijad ja väikesed täiskasvanud, lihtsalt meie vigadest priid.

Ja siis puudutab elu või selle lõplikkus, looduse seadused, põhjus-tagajärg kedagi otse, isiklikult, ilma nutivahenduseta. Me nutame järsku pärispisaraid. Me tunneme, et ON meie ja nemad - need, kes on päriselt puudutatud ja need, kes tülpinult uudisteekraanist üle libistuvad. Vastusteta küsimused võetakse taas päevakorda, püütakse suruda mingisse ratsionaalsesse ainudimensioonilisse põhjus-tagajärg raami. Otsitakse süüdlast, kellele saaks anda nime, esitada süüdistuse, keda panna vastutama oma pärispisarate ja meelte segadiku eest. Eesti on elanud üle ühe koolitulistamise, Soome juba õige mitu, USAs on 2019 olnud 58 koolitulistamist, uus kooliaasta on algamas, lapsed on võrdsed, lapsed õpivad kiiresti.

„Kärbeste Jumalas" vaadatakse lõpuks seni näiliste võitjate porri kukkudes nuttes ja abi otsides alt üles kõrgema võimu poole, mis jutustuses saabub professionaalsete sõdurite näol - täiskasvanud, vaimselt treenitud, tugevad professionaalsed päästjad. St tuli üks teine võim, üks kõrgem autoriteet, mis kandis endas (taas) ka struktuuri, reegleid, selget hierarhiat, käske ja keelde ning seejuures päästet - laeva, mis viis õudseks muutunud saarelt minema. Normaalsusse. Pärisellu.

Toimetaja täpsustus 21.08: eelnevalt lühendatud kujul ilmunud tekst on nüüd täisvormis.