Programmeerijana töötava Söyleri sõnul on aga terrorist veelgi hullem demokraatia kadumine ja see, kuidas Türgi president Erdogan inimestega manipuleerib. "Ma ei toeta Erdogani, ta on väga mittedemokraatlik mees, isegi diktaator," sõnab ta kohe vestluse alustuseks.

Meist möödub palju kohalikke noori, kes kolm päeva pärast riigipöördekatset suunduvad mõnisada meetrit eemale väljakule, et näidata toetust nii Türgile kui ka presidendile. "See ei ole demokraatlik kogunemine, inimesed arvavad, et lähevad sellele, aga tegelikult on see propaganda," nendib Söyler. Nimelt hõisatakse seal vahetpidamata presidendi nime ja peetakse teda toetavaid kõnesid. "Reedel, kui lennukid üle majade lendasid, läksid inimesed välja hoopis religioosseid seisukohti hõikama. Ma ei kartnud ainult lennukeid, vaid ka seda," sõnab ta. Mehe sõnul on sellised usuühendused riigile väga ohtlikud, sest on väga kaugel demokraatiast.

Just demokraatia kadumist peab mees aga reedeste sündmuste järel järjest tõenäolisemaks. Tema hinnangul on riik on lõhestunud: pool Türgist usub, et asjad lähevad järjest paremaks, kuid teine pool just vastupidi. Seda eriti osas, mis puudutab sõnavabadust. "Kui nad internetti piiravad, siis see mõjutab kindlasti meie elu. Kui midagi olulist juhtub, siis blokeeritakse alati internetti. Nad ei keela mitte ainult uudiseid, vaid ka näiteks pornosaite või ei saa otsida lehekülgi, mis räägivad evolutsioonist ehk mitte ainult poliitilisi probleeme, vaid kõike tsenseeritakse," toob ta välja.

Sõnavabadus on Türgis aga see, mis toob tänavale ka noored. "Me võitlesime selle eest juba kolm aastat tagasi, see oli suurim demonstratsioon Türgi ajaloos. See tegi mind tuleviku suhtes lootusrikkamaks."

Kuid nii sõnavabadus kui ka presidendi toetamine tekitab lõhet ka noorte seas. "Näen üha rohkem ka viha moslemi noorte ja mitteusklike vahel, see on kindlasti üks ohukohti," seletab Söyler.

Kuid mis pärast reedeseid sündmusi mehe elus muutuda võib? "Usun, et see ei muuda minu elu nii väga, sest ma olen haritud, mul on hea töökoht ja ma saan reisida. Ma ei taha lahkuda, tahan enda riigi eest võidelda," sõnas ta, kuid nendib, et väga paljud tema sõbrad on juba lahkunud või seda plaanimas. "Nad tunnevad, et nende arvamus ei ole enamuses, nad ei tunne end siin turvaliselt. Aga samas mõtlen, et kui olukord läheb ikka väga hulluks, lähen mina ka."