Blairist sai UK ajaloo teine peaminister, kes on pidanud ilmuma kohtusse tunnistajaks. Esimene oli John Major, kes pidi 1994. aastal tunnistama asjas, mis puudutas illegaalset relvademüüki Saddam Husseinile enne 1991. aasta Lahesõda.

Kohtus küsiti Blairilt, kas ta nõustub väitega, et peaministri büroo käskis Iraagi sõda õigustaval dokumendil olla nii jõuline kui võimalik ja luureinfo piirides, Blair vastas, et nõustub. „Kuid see põhines täielikult luureinfol,” rõhutas ta.

Küsitavusi tekitas ka nn „45 minuti väide” – septembri alguses loodud dokumendi mustandiversioonis polnud väidet, nagu suudaks Iraak seada oma bioloogilised ja keemiarelvad lahinguvalmis 45 minuti jooksul, kuid lõppversioonis on see olemas.

Kohtus päriti peaministrilt, kas ta ise lisas kommentaare selle väite kohta. Blair ütles ,et tema hinnangul ta ei kommenteerinud seda, vastuseks küsimusele, kas 10. septembri mustandis oli see väide ka olemas, vastas Blair, et „jah, ma arvan küll”.

Kohtunik lord Brian Hutton alustas asja uurimist pärast seda, kui relvastusekspert David Kelly sooritas enesetapu pärast seda, kui tema nimetati tõenäoliseks BBC ajakirjaniku Andrew Gilligani allikaks, kes oli väidetavalt väitnud, et peaministri büroo tegi dokumenti muudatusi.

Blair ütles kohtus veel seda, et kui BBC väited oleksid olnud tõesed, oleks ta oma ametist lahkunud. „See oli enneolematu süüdistus ja väga tõsine samuti,” lausus ta.

„Üks asi on mitte nõustuda valutsusega – me ei oleks pidanud sõtta minema, inimestel võib olla sel teemal eriarvamusi... kuid kui need süüdistused oleksid olnud tõesed, oleksin ma esitanud lahkumisavalduse.”