The Times: Medvedev on Putini hüpiknukk

Viimased viis päeva on lahendanud mõistatuse, kes valitseb Venemaad. Putin on selgelt tüüri juures, Medvedev on marionett. Putin lendas olümpiamängudelt Lõuna-Osseetia piirile, Medvedev sulges end Kremlisse.

Kehakeel ütles kõik. Kohtudes teisipäeval Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozyga oli Venemaa niinimetatud president Dmitri Medvedev pinges, kahvatu nägu surmvalge särgi kohal, istudes kramplikult Kremli kullatud toolis, samas kui Sarkozy hõivas oma laiade žestidega kogu ruumi. Peaminister Vladimir Putinit on näidatud istumas lõdvestunult oma toolil, vastates küsimustele pikalt ja sundides teised tema kabinetis ja avalikel esinemistel vaikima, kirjutab The Times.

„Ma olen otsustanud lõpetada operatsiooni, et sundida Gruusia võime rahu sõlmima,” ütles Medvedev teisipäeval. Parimal juhul mängis ta Venemaa pehmemat poolt, lepitava presidendi rolli kontrastiks Putini kõvakäelisele peaministrile. Raske on Putini vanade kinnismõtete järgi teostatud Venemaa sõjalises vastulöögis näha mõnd Medvedevi iseseisvat sammu.

See on Putin, kes usub, et Nõukogude Liidu lagunemine on sügav alandus, kuid ehk vaid ajutine katastroof, mis ühel päeval — piisavalt tugeva juhi olemasolul — ümber vaadatakse. Ta on vihanud Gruusia presidenti Mihheil Saakašvilit alates kohtumisest 2004. aastal. Ta tegi tšetšeenide purustamisest oma isikliku missiooni. Hiljutine Venemaa soovidele mittevastutulemine lääneriikide poolt Kosovo küsimuses ajas Putini raevu.

Putini raev Kosovo üle võib olla seletuseks Venemaa vastulöögi ulatusele Lõuna-Osseetias. Vene ametnikud on neid kaht pidevalt võrrelnud, väites, et Lõuna-Osseetias oma kodanikke kaitstes ei tee nad midagi enamat kui lääs tegi, ajades Serbia väed Kosovost välja.

Kuni reedeni uskusid lääne ametnikud Medevedevi jaoks meeldivamat versiooni, et Putin ainult ootas kinnitust, et Medvedev on ülesannete kõrgusel, enne kui otsustavamalt kõrvale tõmbuda. Nähes, et valitsusstruktuuride vahel algas võitlus, niipea kui sai selgeks, et ta tõepoolest loobub presidendiametist, tahtis Putin olla kindel, et Medvedev, kellel paljude nende struktuuridega sidemed puuduvad, suudab ohjad enese käes hoida.

See näib praegu väheusutav, nagu on ka lootused, et liberaalsem ja majanduslikumalt mõtlev Medvedev võiks muuta Venemaa suhted Euroopa ja USA-ga soojemaks. Pigem tundub, et Putini eriline kibedus ja tema usk, et ta on teinud läänele teeneid, määrab Venemaa poliitika. Need, kes tahavad olla Venemaa suhtes lootusrikkad, peavad lootma, et Venemaa moodsam ja avatum ühiskond, kus inimestel on võimalik reisida ja tunda ennast osana Euroopast, saavutab võidu tema närvilise ja agressiivse juhtkonna üle.