The Guardian võrdles, mis on saanud endise Nõukogude Liidu riikidest 20 aastat hiljem

 (201)
The Guardian võrdles, mis on saanud endise Nõukogude Liidu riikidest 20 aastat hiljem
Foto: Juri Abramotškin, RIA Novosti

Briti ajaleht The Guardian uuris, kuidas on läinud Nõukogude Liidu 15 endisel liiduvabariigil iseseisvate riikidena ning võrdles andmeid nende riikide majanduslike näitajate ja demokraatia olukorra kohta (vaata kaarti Guardiani veebilehel).

Nõukogude Liidu lagunemine oli mitmes mõttes traumaatiline lahutus, kirjutab Guardian. Nagu abielu puhul oli palju ühisomandit, mida oli keeruline jagada. Tööstused, sõjaväeüksused ja terved elanikkonnagrupid olid laiali puistatud üle kogu impeeriumi ning olid jagamatud. Majanduskriis, mis viis Nõukogude Liidu kuristiku servale, tõukas enamiku tekkinud riikidest sügavikku. Sisemajanduse kogutoodang langes 1990. aastatel mõnedes vabariikides kuni 50 protsenti. Majanduslik tõus 2000. aastatel oli peaaegu sama muljetavaldav. Aastakümne lõpuks olid mõned majandused viis korda suuremad kui 1991. aastal. Kõrged energiahinnad aitasid tooraineeksportijaid Venemaad, Kasahstani, Türkmenistani ja Aserbaidžaani, kuid isegi Moldova ja Armeenia hakkasid kasvama.

Vaata erinevate näitajate tabeleid endise Nõukogude Liidu riikide kohta.

Guardian jagab endise Nõukogude Liidu viide gruppi.

Balti riigid

Alates 1990. aastast on nende majandused kasvanud umbes neli korda, kuigi mitte ilma kohatiste finantskrampideta. Rahvaarvud räägivad aga teist juttu: kõik kolm riiki on kaotanud vähemalt kümme protsenti rahvastikust ning ainult Eestis on kiiresti pikenenud oodatav eluiga. Demokraatianäitajad on eeskujulikud, kuid riigid on üllatuslikult madalatel kohtadel rahvusvahelistes heaolu- ja õnnelikkusereitingutes.

Euroopa Liidu piiririigid

Ukraina, Valgevene ja Moldova on iseseisvuse pigem välja kannatanud kui seda nautinud. Ukraina ja Moldova elasid 1990. aastatel läbi majanduse katastroofilise kokkutõmbumise ja SKT langes enam kui poole võrra. 1994. aastast alates Aljaksandr Lukašenka autokraatliku valitsemise all olev Valgevene kannatas vähem, kuid kokkuvõttes on sellel troikal kõige nõrgemad majandusnäitajad kõigist postsovetlikest regioonidest, elanikkond on kahanenud enam kui kümne protsendi võrra ja oodatav eluiga lühenenud. Moldoval on neist kolmest parimad näitajad vabade ja ausate valimiste kohta, kuid temast sai ka esimene endine Nõukogude vabariik, kus kommunistid (Vladimir Voronin) uuesti võimule tulid. 2009. aasta valimised kutsusid esile kodanikerahutused. Moldova olukorda raskendab ka Transnistria konflikt. Ukraina demokraatlik pöördepunkt – 2004. aasta oranž revolutsioon – andis kiiresti teed halvatusele ja patiseisule, riik on teravalt lõhenenud venekeelseks idaks ja rahvuslikuks lääneks. Valgevenes on Lukašenka olnud pikalt rahvusvahelises isolatsioonis opositsiooni ja teisitimõtlemise mahasurumise ning valimistulemuste võltsimise tõttu.

Kaukaasia

Aserbaidžaani naftadividendid muudavad ta üheks tugevamaks majanduseks Nõukogude Liidu järgses ruumis ning Aserbaidžaan on ka üks väheseid endisi Nõukogude vabariike, mille elanikkond kasvab. Armeenia ja Gruusia tärkava majanduskasvu 2000. aastatel katkestas järsult globaalne majanduslangus 2008/2009. Külmutatud konfliktid Mägi-Karabahhis ja Abhaasias on nõudnud poliitilist ja majanduslikku lõivu ning Gruusia puhul on purunenud suhted domineeriva põhjanaabri Venemaaga andnud tulemuseks sõja. Armeenias on 15 riigi hulgas kõige suurem tööpuudus ning demokraatlikud läbimurded on olnud harvad. Ainult Gruusias on toimunud vabad ja ausad valimised. Oodatav eluiga on kogu regioonis siiski kiiresti pikenenud ning laste suremuse näitajad muljetavaldavalt paranenud.

Kesk-Aasia

Majanduslikult eripalgeline piirkond: Kasahstan ja Türkmenistan oma tohutute nafta- ja gaasivarudega on kasvatanud oma majandusi enam kui 400 protsenti; majanduskasv ülejäänud kolmes riigis Usbekistanis, Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis on olnud tagasihoidlik. Rahvaarv on kasvanud kõigis riikides peale Kasahstani, kuid oodatav eluiga on vaevalt pikenenud: keskaasialased surevad endiselt 60. eluaastate keskel. Kuigi tegemist on kõige õnnelikemate endiste Nõukogude vabariikidega (Happy Planet Indexi järgi), pole seal alates 1990. aastast mitte üheski toimunud tõeliselt vabu ega ausaid valimisi – Kesk-Aasia on koht, kus valimised jäetakse ära või võidetakse 99-protsendise toetusega diktaatorite poolt, kes oma oponendid luku taha panevad või keelustavad balleti ja nimetavad kuu oma ema järgi. Juhtide mõttes ei ole Kasahstan ja Usbekistan üldsegi endised Nõukogude vabariigid: nad on jäänud sama juhi juurde, kes valitses ka enne Nõukogude Liidu lagunemist. Türkmenistanis oli olukord sama kuni Saparmurat Nijazovi surmani 2006. aastal. Tadžikistani president Emomali Rahmon (varem Rahmonov) on konkurentsivabalt valitsenud alates 1992. aastast. Ainult Kõrgõzstanis on rahva tahe seda pilti muutnud: nõukogudeaegne juht Askar Akajev kukutati 2005. aastal ning tema järeltulija Kurmanbek Bakijev viis aastat hiljem.

Venemaa

Vladimir Putini valitsemise all on Venemaa dramaatilise majanduslanguse tõusuks pööranud, nii et majandus on nüüd kaks korda suurem kui 1990. aastal ja neli korda suurem kui 2000. aastal. See on aga harv positiivne näitaja riigis, mis on alates 1991. aastast kaotanud seitse miljonit inimest. Oodatav eluiga on püsivalt alla 70 aasta muu hulgas krooniliste probleemide tõttu narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamisega. Venemaal on endises Nõukogude Liidus kõrgeim (koos Ukrainaga) HIV-sse haigestumise tase, seal pannakse toime kõige rohkem tapmisi ning seal on kõige rohkem vange. Maailma rahuindeksi järgi on Venemaa viimaste kohtade lähedal. Kunagi pluralistlikud ja OSCE poolt heaks kiidetud valimised on taaskord ette ära otsustatud, kunagi valitud kubernere määratakse ametisse. Kremlisse keskendunud võimuvertikaal tundub olevat sama tugev kui Nõukogude Liidu ajal.