The Economist: Venemaa peaks olema paaria
Lucas kirjutab, et võrreldes praeguse Venemaa taltsutamisega oli kommunismi võitmine kukepea. „Üksnes kõõrdsilmsed äärmusvasakpoolsetest kuutõbised uskusid tõega, et Nõukogude Liit oli rahuarmastav tööliste paradiis.“
Praegu aga ei võitle Venemaa mitte marksismi, leninismi või mõne muu teooria eest, vaid esindab hoopis midagi tuttavamat: armutut, amoraalset kapitalismi, mida tähistab autoritaarsus ja šovinism kodus ning õel ja vahelesegav käitumine välismaal.
„Kreml jälestab ükskõik millist sõltumatust. Ajakirjandus toetab orjalikult ametlikku joont. Putini ettevõtmised on suur uudis, samas kui kriitikute sõnad ei ole tihti kajastamist väärt,“ jätkab autor.
Lucas hoiatab, et Vene majandus on häiritud, püsides nafta ja gaasi tuludel, mida on lihtne varastada ja mida on raske sobitada tegeliku kasumiga ärist — säärasest, mis põhineb raskel tööl ja ajudel, mitte loodusvaradel.
Lisaks süveneb seal demograafiline katastroof, mida kütab alkohol, aids ja vaesus. Küttetorud, teed, raudteed ja sillad on koost lagunemas.
Eriti ohtlik on Lucase sõnul Venemaa aga oma naabritele. „Nii nagu ajas lõõmav Tšernobõli tuumaelektrijaam radioaktiivset saastet lääne suunas, saastab Venemaa oma naabrust rahurikkumise ja vahelesegamisega. Vene räpane raha õõnestab endiste ikestatud Ida-Euroopa riikide ja Baltimaade ühiskonda, ostab ära poliitikuid ja loob taas pinnast Nõukogude stiilis impeeriumile, mis tugineks küll energeetikasidemetele ja poliitilisele manipulatsioonile, mitte tankidele ja Gulagile.“
„NATO laienemine tekitas lühikese kindluse perioodi, et kisklemine Ida-Euroopa pärast on möödas — Venemaa on lõpuks aru saanud, et impeeriumi päevad on loetud. “Me oleme edastanud venelastele sõnumi,” ütles üks Saksa ametnik enesega rahuolevalt mulle, “et kui nad tahavad olla meiega sõbrad, peavad nad olema sõbrad ka idaeurooplastega.”
“Kui naeruväärsena see ütlus nüüd paistab. Tuli välja, et Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus on loonud vaid illusiooni turvalisusest.“
Venemaa on muutnud oma taktikat, sekkudes naabrite poliitikasse lääneriikide pealinnade kaudu, ütleb Lucas. ““Me arvame, et meil läheb hästi, sest venelased vusserdavad siin veidi vähem,” ütleb üks Baltimaade kõrge luureametnik, “kuid me peame aru saama, et sõda Baltimaade pärast peetakse Brüsselis, Berliinis ja Pariisis — ja nendel lahinguväljadel jääb meil relvi ja manööverdusruumi väheks”.”
„See kõik on liigagi tõsi. Jacques Chirac Prantsusmaal ja Silvio Berlusconi Itaalias mõistavad hästi Putiniga äriajamise eeliseid. Venemaa pakub odavaid pikemaajalisi gaasitarneid. Vastutasuks sulgevad energianäljas läänemaad silmad kõige muu ees,“ leiab Lucas.
„Poolakate, lätlaste, leedulaste ja eestlaste jahmatuseks otsustasid Saksamaa ja Venemaa ehitada sel aastal Läänemerre uue gaasijuhtme. Asjaolu, et see võib kahjustada keskkonda ja on väga kallis, ei loe. Tegelikult teravdab gaasijuhe oluliselt Venemaa energiarelva oma endise impeeriumi vastu. Kreml võib niiviisi lõpetada gaasitarned näiteks Poola, säilitades samas tarned Saksamaale.
Kreml on saanud siit olulise õppetunni: kui tagant lükata, ohverdavad rikkad läänemaad ida uued demokraatiad ilma kärata. Ida-Euroopa maad, vaatamata ametlikule staatusele NATOs ja ELis, on kontinendi teise klassi kodanikud,” tõdeb autor.
“Seega näitab Venemaa praegu oma muskleid. MIGid ja Suhhoi sõjalennukid, täiesti relvastatud, proovivad harjumuslikult Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi, samas kui luurelennukid tegelevad elektroonilise luurega. Venemaa süüdistab reipalt juhtimisvigu. NATOlt ei tule protestipiiksugi. Diplomaatilised noomitused on kahekopikalised. Hiljuti keeldus Venemaa karmilt andmast Eesti välisministrile viisat. Kreml ei söandaks kunagi kohelda nõnda Jack Straw’d või Condoleezza Rice’i.“
Kokkuvõtteks tõdeb autor, et Venemaa peaks olema paaria. „Selle asemel on ta läbinud austuse viimase proovikivi, juhtides klubi, mis peaks tähendama maailma valitsemise kõrgeimaid standardeid. G-8-s hakkab Venemaa lobisema “energiajulgeolekust”, tekitades ise gaasimonopoli kasutades ära kaost säärastes maades nagu Ukraina ja Gruusia, kes julgevad esitada Vene hegemooniale väljakutse.
Kogu see farss tähistab rahvusvahelise poliitika lõplikku langust Margaret Thatcheri ja Ronald Reagani kõrgetelt ideaalidelt — kui maailm uskus, et külma sõja lõpp tähistab hea triumfi kurja üle. Nagu George Orwelli “Loomade farmi” lõpus selgub praegugi, et sead ja inimesed on üsna sarnased. Vaadake selle aasta juuli G-8 tippkohtumise fotot. Vaadake Silvio Berlusconi, Vladimir Putini ja Jacques Chiraci rahulolevaid nägusid ning küsige endalt: kas selline ongi maailm, kuhu soovisid kurjuse impeeriumi ikestatud rahvad astuda ja mille eest meie läänes võitlesime nende vabastamiseks.“
