DELFI - Värsked uudised Eestist ja välismaalt

Tegelikkus Vene relvastuse seisust: vanad tankid on eluohtlikud ja uued olemas vaid paberil

 (274)
Kolmas osa!
Tegelikkus Vene relvastuse seisust: vanad tankid on eluohtlikud ja uued olemas vaid paberil
T-14 ArmataFoto: Anton Denissov, RIA Novosti

Kreml on veetnud aasta pärast Krimmi annekteerimist ja sõja vallapäästmist Donbassis sõjalise vaimustuse seisundis. Propaganda on kuulutanud lõputult Vene relvade üleolekut lääne omadest.

Uuriva ajakirjaniku Vladimir Voronovi pikk analüüs Vene relvastuse tegelikust seisukorrast ilmus pealkirja all "Tankid paraadi jaoks" Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus veebilehel. Delfi avaldab selle RVE/RV loal, osade kaupa selle nädala jooksul.

Pärast seda kui riikliku infoagentuuri Rossija Segodnja juht Dmitri Kisseljov avas kõigi silmad asjaolule, et Venemaa on ainus riik, mis on suuteline muutma USA radioaktiivseks tuhaks, hakkas Vene meedia tões ja vaimus arutama, kui palju rakette Topol-M on vaja USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania maa pealt pühkimiseks, ning mitu tundi võtab Vene tankidel aega Varssavisse ja Berliini jõudmine.

Seotud lood:

Selle aasta 9. mail toimunud enneolematult grandioosne võiduparaad Moskva Punasel väljakul ja sellega kaasnenud ülivõrdes kommentaarid ei anna mitte ainult ettekäänet, vaid ka võimaluse hinnata realistlikult Vene armee supermoodsa relvastuse asjade seisu.

Tõelised tankid ei karda pori

Uusima sõjavarustuse kiidukampaania jõudis oma haripunkti võidupäeva paraadil 2015. aasta 9. mail. Seda tehnikat, mida sel päeval üle Punase väljaku veeretati, ülistati kui imerelva, mis on võimeline igasse lahingusse pööret tooma. Ametlikus kommentaaris domineerinud epiteedid olid „legendaarne“, „unikaalne“, „uusim“, „ultramoodne“, „võrdväärset mitte omav“ ja „maailma parim“.

Tipphetk oli tank T-14 Armata, mida näidati avalikkusele esimest korda, ning selle ülistamisel ei hoitud end tagasi. Asepeaminister Dmitri Rogozin kuulutas lausa, et lääs on tankiehituses Venemaast 20 aastat taga.

Uudisteagentuurid kuulutasid ekstaatiliselt kooris: „peaaegu vigastamatu kõrgtehnoloogiline süsteem“, mis on võimeline „üheaegselt jälgima kümneid sihtmärke maapinnal ja õhus ning mis on varustatud unikaalse komposiitsoomuse ja elektrooniliste süsteemidega, millel pole kuskil võrdset“, mis suudab „tuvastada ja neutraliseerida lõviosa ohtudest“, ning, ütlematagi selge, „tulistama distantsilt, mis on parimale NATO tehnikale kättesaamatu“. Isegi T-14 peamisel rivaalil, Saksa Leopard 2-l „ei ole mürske, mis oleksid võimelised Armata soomust läbima“. Veelgi enam, Armata suurtükk "on täpsem kui moderniseeritud Leopard 2A7 Rheinmetall L/55 120-millimeetrine suurtükk“ ning „Vene suurtüki vastupidavus on oma rivaalide omast selgelt üle“. „Öelda, et uue tanki tehnilistel näitajatel pole võrdset, on alahindamine. Need on teiste riikide peamiste lahingutankide omadest üle,“ kiitles Venemaa valitsuse ajaleht. Tanki torn pole mitte ainult mehitamata, „selle juhtimissüsteem on täielikult digitaalne“ ja meeskond on paigutatud spetsiaalsesse soomustataud kapslisse, mis on „Vene tankitööstuses tohutu samm edasi“. Veelgi enam, USA tanki Abrams suurtükk „pole läbinud mingit märkimisväärset uuendust enam kui 25 aastat ning see on vaid Saksa Rheinmetalli suurtüki litsentsi alusel toodetud koopia, mille näitajad on tegelikult üsna tagasihoidlikud“.

Need halvustavad märkused öeldi suurtüki kohta (L/55), mida sõjalised eksperdid tunnistavad peaaegu universaalselt tänapäeva parimaks tankirelvaks. Armata suurtükki ei ole tegevuses nähtud, kui üldse, siis on seda näinud valitud grupp isikuid salajastes kohtades.

Valitsuse ajaleht jätkas Armata võrdlemisega hävituslennukiga T-50: „Need varustatakse unikaalse radariga, mis suudab korraga jälgida kuni 40 sihtmärki maapinnal ja 25 õhus ning võimaldab visuaalselt jälgida territooriumi, mille raadius on sada kilomeetrit“.

Tuleb tunnistada, et selleks, et Armata midagi sellist teeks, peaks ta kõigepealt õhku tõusma ning vaevalt aitaks seegi: ründekopteritele Ka-52 ja Mi-28 paigutatavate radarite Arbalet tuvastusala on vaid 30-57 kilomeetrit ning see suudab korraga jälgida vaid kümmet sihtmärki.

Paraadi proovide ajal jäi imetank vähemalt kolm korda seisma, üks kord Punasel väljakul peaproovi ajal. Šõu staari ei suudetud isegi eritehnikaga minema vedada, kuni proov läbi oli. Relvajõudude teatel oli proovide ajal Alabino polügoonil Moskva oblastis olnud probleeme ülekande juhtimisseadmetega. Tanki tootja Uralvagonzavodi esindajad püüdsid veeretada süüd armeele, väites, et „meeskonnad olid täielikult väljaõpetamata“ ja kamp ajateenijaid keeras kõik nässu. Kaitseministeeriumi pressiesindaja nimetas juttu väljaõpetamata ajateenijatest täielikuks jamaks. Paraadi enda ajal pööras T-14 mõnikord nähtavalt jõnksutades, samas kui vähem moodsad tankid, sealhulgas isegi tõeliselt legendaarne T-34, liikusid ja pöörasid sujuvalt.

T-14 Armata sleppi võetuna Foto: GRIGORY DUKOR, REUTERS

Armeel on ilmselgelt õigus ning tanki väljatöötajad on üle andnud ebarahuldava šassiiga toote, mis vajab pikaajalist parandamist. Isegi kui armee tankistid olid osaliselt süüdi, on need ikkagi väljatöötajad, kes peavad seletusi andma. Tank on selgelt tujukas, seda on raske juhtida ning ta sõltub liiga palju juhtide oskustest.

Tegelikult ei ole millelgi eelpool öeldust vähimatki tähtsust. „Kui sõda tuleb homme ja me suundume rindele...“ ei ole need Armatad, millega kõik sõidavad, vaid eelmiste põlvkondade tankid: ühtki tanki ei ole teenistuses; neid pole veel relvastusse võetud. Tõesti, need polnud veel tootmis- ega isegi eeltootmismudelid. On vaid mõned eksperimentaalse prototüübi näidised, mis tehti, nagu näib, paraadi jaoks. Uue tanki imepärastest omadustest pole mõtet rääkida isegi hüpoteetiliselt, selle taktikalised ja tehnilised parameetrid on teada ainult paberil. On toimunud esialgsed tehasekatsetused, kuid veel mitte katsetusi polügoonil, sõjaväelaste ega valitsuse inspektorite poolt. Alles pärast kõike seda saab riiklik komisjon otsuse vastu võtta. Tank tuleb anda sõjaväe kätte katsetusteks erinevates maastiku- ja kliimatingimustes. Lõppjäreldus on, et praegusel hetkel ei olemas mingit tanki T-14 Armata ei õiguslikult ega füüsiliselt. Paraadil näidati võimaliku tulevase baasmudeli eksperimentaalset prototüüpi.

Mida saab öelda paraadi teiste tipphetkede kohta? Jalaväe lahingumasin T-15, mis põhineb samuti Armata platvormil, on vaid tank T-14 erineva tornimooduliga. Taaskord, olemas on vaid mõned katsetamist ja vastava komisjoni heakskiitu vajava eksperimentaalse prototüübi näited ning see pole ei tootmises ega kasutusel.

T-15 Armata Foto: RIA Novosti, REUTERS

Roomikutel platvorm Kurganets-25 arendati välja 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses, kuid seda pole endiselt vastu võetud ega tootmisse antud.

Kurganets-25 Foto: Ilja Pitalev, RIA Novosti

Ratastel jalaväe lahingumasin Bumerang, mida näidati esimest korda 2013. aastal, on samuti arendamisjärgus projekt, mis pole ei tootmises ega kasutusel.

Bumerang Foto: GRIGORY DUKOR, REUTERS

Kui aga ei ole olemas „läbimurdelist“ tanki, mis on võimeline kogu lääne soomustehnika rajalt maha võtma, tuleb küsida, miks otsustati nii avalikult reklaamida põhimõtteliselt tankiprototüüpi, mida ei ole veel olemas. Tundub, nagu oleks see olnud alles eile, kui Vene kaitsetööstuse juhid kinnitasid, et T-90 on parim ja moodsaim tank maailmas, ning T-72, mis moderniseeritakse samale tasemele, on täpselt sama hea.

T-90 Foto: Anton Denissov, RIA Novosti
T-72 Foto: STAFF, Reuters

Ukraina sõda näitas, mida need deklaratsioonid väärt olid. Nagu toob välja strateegiate ja tehnoloogiate analüüsikeskus, „diskrediteeriti Ukrainas ülimalt Nõukogude tankide tuumiku moodustavat T-80 põlvkonda meeskondade väikeste ellujäämisvõimaluste ja sellest tulenevalt suurte kaotuste tõttu tankimeeskondade hulgas. [...] Me ei kõhkle ütlemast, et on hädavajalik asendada Vene relvajõududes kõik tankid T-72 ja T-80. [...] Armee on varustatud vananenud tankidega, mis seavad nende meeskondade elud ohtu.“

T-80 Foto: Valeri Melnikov, RIA Novosti

Ukraina konflikt „tegi selgeks, et jalaväe lahingumasinad BMP-1/BMP-2 on lahingus praktiliselt kasutud ja kannavad suuri kaotusi.“

Donbassi steppides selgus, et vananenud soomustehnika asendamine on põletav teema rohkem kui ühes mõttes. Veelgi enam, soomusmasinad põlema süüdanud tankitõrjerelvad ei olnud paljudel juhtudel sugugi viimasest põlvkonnast. Kui Vene soomustehnika seisab silmitsi lääne kolmanda põlvkonna suure täpsusega juhitavate tankitõrjerakettidega, nagu USA ATRA FGM 148 Javelin, pole tal mingit võimalust.

Tankitõrjeraketisüsteemi Javelin näidislaskmine Foto: Tanel Meos

Copyright (c) 2015. RFE/RL, Inc. Reprinted with the permission of Radio Free Europe/Radio Liberty, 1201 Connecticut Ave NW, Ste 400, Washington DC 20036.