Täna 20 aastat tagasi astus tagasi Mihhail Gorbatšov
Täna 20 aastat tagasi teatas Nõukogude Liidu viimane president Mihhail Gorbatšov televisioonis edastatud pöördumises, et lahkub ametist. Alljärgnev on Gorbatšovi telepöördumise tõlge eesti keelde.
Kallid kaasmaalased! Kaaskodanikud!
Sõltumatute Riikide Ühenduse loomisega tekkinud olukorra tõttu lõpetan ma oma tegevuse NSLVi presidendi ametikohal. Võtsin selle otsuse vastu põhimõttelistel kaalutlustel.
Ma astusin tugevalt välja rahvaste sõltumatuse ning iseseisvuse ja vabariikide suveräänsuse poolt. Ent samal ajal olin ka ühendatud riigi säilitamise, riigi ühtsuse poolt.
Arengud läksid teist teed pidi. Peale jäi maa jagamise ja riigi laiali lammutamise liin, millega ma ei saanud nõustuda.
Ka peale Alma-Ata kohtumist ja seal vastu võetud otsuseid pole minu seisukoht selles küsimuses muutunud.
Peale selle olen veendunud, et taolise mastaabiga otsuseid tuleb vastu võtta rahva tahteavaldusele toetudes.
Sellest hoolimata teen ma kõik, mis on minu võimuses, et kokkulepped, mis seal alla kirjutati, viiksid ühiskonnas reaalse üksmeeleni, hõlbustaksid väljumist kriisist ja reformiprotsessi.
Esinedes teie ees viimast korda NSLVi presidendina, pean vajalikuks anda oma hinnang 1985. aastast läbi käidud teele. Eriti kuna sellest levib omajagu vasturääkivaid, pinnapealseid ja ebaobjektiivseid arvamusi.
Saatus otsustas nii, et kui ma sain riigipeaks, oli juba selge, et maaga on halvasti. Kõike oli palju: maad, naftat ja gaasi, teisi loodusrikkusi, ka mõistusest ja andekusest ei jätnud jumal meid ilma, aga elada oli halvem kui arenenud maades ja me jäime neist järjest enam maha.
Põhjus oli juba tollal selgelt näha – ühiskond lämbus käsu-bürokraatliku süsteemi haardes. Mõistetud teenima ideoloogiat ja kandma relvastuse võidujooksu rasket koormat – oli ta võimalikkuse piiridel.
Kõik poolikute reformide katsed – ja neid oli omajagu – kannatasid üksteise järel ebaõnnestumise all. Maa kaotas perspektiivi. Nii edasi elamine oli võimatu. Oli vaja kardinaalselt kõike muuta.
Just seetõttu ei kahetsenud ma kordagi, et jätsin kasutamata võimaluse peasekretäri kohustes kõigest mõned aastad „tsaaritseda“. Ma oleksin seda pidanud vastutustundetuks ja amoraalseks.
Maa uuendamise protsess ja rahvusvahelise kogukonna oluline muutumine osutus oluliselt raskemaks, kui oleks võinud arvata. Ent tehtut tuleks väärikalt hinnata.
Ühiskond sai vabaks, vabanes poliitiliselt ja vaimselt orjusest. Ja see on kõige tähtsam saavutus, mille väärtust ei oska me veel täielikult hinnata, sest me pole veel õppinud vabadust täielikult kasutama. Seda vähem on tehtud selle ajaloolise tähtsuse mõistmise töö:
Likvideeritud on totalitaarne süsteem, mis jättis maa ilma võimalusest juba palju varem saada õnnelikuks ja õitsvaks.
Saavutatud on läbimurre demokraatlikule arenguteele. Reaalseks on saanud vabad valimised, ajakirjandusvabadus, usuvabadus, esindusdemokraatia, mitmeparteisüsteem. Inimõigusi tunnustati kõrgeima põhimõttena.
Algas liikumine segamajanduse poole, kinnitatakse kõigi omandivormide võrdõiguslikkust. Põllumajandusreformi raames taastekkis talupoegade kiht, tekkis farmindus, miljoneid hektareid maad anti maaelanikele, linnaelanikele. Seadustatud on tootjate majanduslik vabadus, jõu kogumist on alustanud ettevõtlus, aksjonärlus, privatiseerimine.
On oluline meeles pidada, et majanduse pööramist turusuhetele tehakse inimese nimel. Sel raskel ajal tuleb teha kõik tema sotsiaalseks kaitsmiseks, eriti puudutab see vanainimesi ja lapsi.
Me elame uues maailmas:
„Külma sõja“ lõpuga on peatunud võidurelvastumine ja maa arutu militariseerimine, mis sandistas meie majanduse, ühiskondliku teadvuse ja moraali. Maailmasõja oht on kaotatud.
Veel korra tahan rõhutada, et üleminekuperioodil on minu poolt tehtud kõik, et säilitada usaldusväärset kontrolli tuumarelvade üle.
Ma avanesime maailmale, keeldusime sekkumast võõrastesse asjadesse ja kasutamast vägesid oma piiride taga. Ja meile vastati usalduse, solidaarsuse ja austusega.
Meist on saanud üks peamisi tugesid kaasaegse tsivilisatsiooni ümberehitamisel, mis põhineb rahumeelsel, demokraatlikul algel.
Rahvad ja rahvused said oma enesemääramise teel reaalse valikuvabaduse. Paljurahvuselise riigi demokraatliku reformimise tee otsingud viisid meid uue liidulepingu sõlmimise lävepakule.
Kõik need muutused nõudsid hiiglaslikku pingutust ja viidi läbi kibedas võitluses meie harjumuste, ideoloogiliste eelarvamuste, võrdsustava ülalpeetava psühholoogiaga ning iganenud, reaktsioonilise endiste partei ja valitsusstruktuuride ja majandusaparaadi kasvava vastuhaku tingimustes. Nende vastas oli meie sallimatus, poliitilise kultuuri madal tase, hirm muutuste ees. Just seetõttu kaotasime me palju aega. Vana süsteem kukkus kokku enne, kui õnnestus uus tööle panna. Ja kriis ühiskonnas süvenes veelgi.
Ma tean rahulolematusest praeguse raske olukorraga, teravast kriitikast kõigi taseme võimude ja ka minu isikliku tegevuse suhtes. Ent ma tahaks veel kord rõhutada: kardinaalsed muutused taolisel hiiglaslikul maal ja veel sellise pärandikoormaga, ei saa minna valutult, ilma raskuste ja vapustusteta.
Augustiputš viis üldise kriisi viimase piirini. Kõige hävitavam selle kriisi juures oli riikluse kokkuvarisemine. Ja täna häirib mind, et meie inimesed kaotavad suure riigi kodakondsuse – selle tagajärjed võivad osutuda kõigile rasketeks.
Eluliselt tähtsana näib mulle viimaste aastate demokraatlike saavutuste säilitamine. Need on kannatanud kogu meie ajaloo ja meie traagiliste katsetuste käigus. Neist ei või lahti öeldi mitte mingitel asjaoludel ja mitte mingitel ettekäänetel. Vastasel juhul tuleb maha matta kõik lootused paremaks.
Kõigest sellest räägin ma otse ja austalt. See on mu moraalne võlg.
Täna tahan väljendada tänulikkust kõigile kodanikele, kes toetasid uuendamise poliitikat, kaasa arvatud demokraatlike reformide täideviimist.
Ma olen tänulik valitsustegelastele, poliitilistele ja ühiskondlikele tegelastele, miljonitele inimestele välismaal, kes mõistsid meie plaane, toetasid neid, tulid meile vastu – nende siira koostöö eest meiega.
Ma jätan oma ameti maha murega. Aga ka lootusega ja usuga teisse, teie tarkusse ja hingejõudu. Me oleme suure tsivilisatsiooni järeltulijad ja praegu sõltub kõigist ja igaühest, et see sünniks uuesti kaasaegseks ja väärikaks eluks.
Tahan kogu hingest tänada neid, kes neil aastatel koos minuga seisid õige ja hea asja eest. Muidugi oleks võinud mingeid vigasid vältida, paljut paremini teha. Aga ma olen veendunud, et meie ühiste jõupinguteste viljaks on varem või hiljem, et meie rahvad elavad õitsvas ja demokraatlikus ühiskonnas.
Soovin teile kõigile kõike kõige paremat
Mihhail Gorbatšov valiti 1989 riigipeaks ja märtsis 1990 viieks aastaks laiendatud volitustega Nõukogude Liidu presidendiks. Ent majandusreform ei suutnud 1990.–1991. aasta talvel ära hoida toiduainekriisi ning liiduvabariigid hakkasid taotlema järjest suuremat iseseisvust. 1991. aasta kevadel tuli Gorbatšov välja uue liidulepingu plaaniga, see plaan ärritas jäiga joone pooldajaid, kes ta augustis 1991 ajutiselt võimult kõrvaldasid.
Tagurlaste augustiputš, Balti riikide taasiseseisvumine ja sammud iseseisvumise suunas teisteski liiduvabariikides nõrgendasid Gorbatšovi võimu. Varsti pärast võimule ennistamist oli ta sunnitud ohje veelgi lõdvendama, NLKP keelustama ja loovutama paljud oma volitused liiduvabariikidele. Ta jätkas oma liidulepingu pealesurumist, et vältida NSV Liidu lagunemist, kuid ei suutnud kontrolli säilitada ja astus 25. detsembril 1991 tagasi, loovutades sisuliselt võimu Boris Jeltsinile.
