Eesti president Toomas Hendrik Ilves autasustas Bonnerit 2008. aastal Maarjamaa Risti kolmanda klassi teenetemärgiga, vahendas BNS.

Bonner suri pärast pikka haigust Bostonis, edastas uudisteagentuur RIA Novosti pühapäeval dissidendi tütre Tatjana Jankelevitši teadet.

Bonner maetakse Moskva Vostrjakovo kalmistule oma abikaasa kõrvale. Tema sugulased palusid leinajatel lillede asemel teha annetusi inimõigustega tegelevale Andrei Sahharovi fondile, lisas Jankelevitš.

Türkmenistanis armeenia-juudi perre sündinud Bonner oli koos abikaasaga kunagise Nõukogude Liidu tuntumaid teisitimõtlejaid ja inimõiguste kaitsjaid. Tema kommunistidest vanemad olid Stalini repressioonide ohvrid, isa lasti maha ja ema saadeti kaheksaks aastaks Gulagi.

Teise maailmasõja ajal teenis meditsiiniteenistuse leitnant Bonner Punaarmees ning sai kahel korral haavata.

Bonner astus 1968. aastal pärast Varssavi pakti vägede Tšehhoslovakkiasse tungimist Nõukogude Liidu komparteist välja ja temast kujunes sõnakas dissident. Tuumafüüsikust kaasvõitleja Sahharoviga abiellus ta 1972. aastal.

Sahharov pälvis Nobeli rahupreemia 1975. aastal, kuid nõukogude võimud ei lubanud tal seda vastu võtma minna ning selle asemel sõitis Oslosse auhinnatseremooniale Bonner. Ta oli üks Moskva Helsingi grupi asutajaid 1976. aastal.

Võimud arreteerisid Afganistani sõja vastu protestinud Sahharovi 1980. aastal ja saatsid ta toonasesse Gorkisse (praegune Nižni Novgorod) pagendusse.

Bonner ise vahistati 1984. aastal, sest ta aitas koduarestis abikaasal läänega ühendust pidada, ja saadeti samuti Gorkisse. Ta naasis Moskvasse kolm aastat hiljem.

Bonner asutas pärast abikaasa surma 1989. aastal Andrei Sahharovi fondi ja arhiivi. Bonner astus välja Tšetšeenias toime pandud sõjaroimade vastu ja kritiseeris autoritarismi Vladimir Putini Venemaal.

Inimõiguste kaitse alase tegevuse eest on Bonner pälvinud muuhulgas Euroopa Parlamendi Robert Schumanni medali.