21-aastasena haigestus Hawking amüotroofsesse lateraalskleroosi (ALS), mis tema enda sõnul aitas tal saada andekast, kuid laisast tudengist maailma üheks kõige silmapaistvamaks akadeemikuks. Arstid olid talle toona öelnud, et tal on elada vaid mõni aasta.

Haiguse tõttu ei saa ta ise rääkida, mistõttu kasutab ta enda väljendamiseks arvuti tekitatavat kõnet.

Stephen Hawking

ALS-i diagnoosi saanud haigete edaspidise elu keskmine eeldatav kestus jääb kahe ja viie aasta vahele. 20 protsenti ohvritest elavad kauem kui viis aastat. Vähem kui viis protsenti püsivad elus rohkem kui kaks kümnendit pärast diagnoosimist.

Hawkingi võitlus haigusega on aga olnud ebatavaline päris algusest peale ning tema juhtumi iseärasused võivadki teadlaste osutusel vähemalt osaliselt selgitada tippfüüsiku imetabast pikaealisust.

ALS lööb reeglina välja vanemas keskeas; diagnoosi saamise keskmine vanus on 55 eluaastat. Ehkki varajane diagnoos tähendas, et Hawking on sunnitud oma ülejäänud päevad ränga haigusega võitlema, garanteeris see talle ka pikema eluspüsimise tõenäosuse.

„Oleme avastanud, et nooremate patsientide ellujäämislootus on märkimisväärselt parem; seda saab mõõta mitmetes aastates. Mõned noored patsiendid elavad pärast diagnoosimist isegi kauem kui kümme aastat,“ kirjutas prof Leigh. „Kummalisel kombel on haiguse kulg noorena haigestunute jaoks teistsugune ning keegi ei tea, miks see nii on.“

Stephen Hawking

„Kindlasti on abiks olnud see, et mul on töö ja et minu eest on nii hästi hoolt kantud,“ rääkis Hawking ise 2011. aastal ajalehele New York Times antud intervjuus. „Mul on vedanud, et töötan teoreetilise füüsika vallas. See on üks vähestest valdkondadest, millega tegelemisele pole minu puue tõsine takistus.“