Soometumise pealtnägija, endine minister räägib värskes raamatus esimest korda riigireetmisest

 (8)
Soometumise pealtnägija, endine minister räägib värskes raamatus esimest korda riigireetmisest
Foto: Vladimir Savostjanov, RIA Novosti

Soometumist ise tunnistajana pealt näinud inimesi on juba vähe ja need, kes midagi teadsid, on ka värsketes memuaarides märkimisväärselt valivad. Ka poliitikauurijad on seda teemat vältinud. Erand on endine minister Paavo Rantanen, märgib oma kolumnis ajalehes Ilta-Sanomat endine Euroopa Parlamendi liige Lasse Lehtinen.

Rantanen on erand, sest avaldas hiljuti oma kogemused soometumise tähtsa hetke, niinimetatud „öökülmavalitsuse” kohta, kirjutab Lehtinen.

Rantaneni tähtsaimad ametid olid suursaadik Washingtonis ja aastad kaubanduspoliitika alamriigisekretärina. 1990. aastate alguses jõudis Rantanen olla lühikest aega ka Soome välisminister.

Rantanen alustas 1958. aastal välisministeeriumi kaubanduspoliitilises osakonnas ja pidas sündmuste kohta päevikut. Sellele tuginedes ta sündmusi valgustabki.

Samal, 1958. aastal pandi kokku Karl-August Fagerholmi kolmas valitsus president Urho Kekkoneni algatusel Koonderakonna, Maaliidu ja sotsiaaldemokraatide põhjalike läbirääkimiste järel. Nõukogude Liidu suurimad sõbrad kommunistid ja sotsiaaldemokraatide siseopositsioon otsustati üksmeelselt kõrvale jätta.

Nõukogude Liidu saatkonnas osati kohe näha, et järgmistel presidendivalimistel võidakse selle seltskonnaga Kekkonenile asendaja leida. Valitsus sai seetõttu juba sündides tunda külma hingust Moskvast, kuigi selle välispoliitiline programm oli viimase komani liturgiliselt õige ja tingimusteta „Paasikivi liinil”.

Välisministeeriumi tollane pressiülem Max Jakobson kirjutas varjunime all, et valitsus oli „patune juba sündides” ja kui valitsus kukub, „on küsimus uues iseseisvuse proovilepanekus”.

Samasuguses olukorras kümme aastat varem oli president Juho Kusti Paasikivi kaitsnud oma ametisse nimetatud Fagerholmi valitsust Moskva vastu ligi kaks aastat. Kekkonen andis aga kohe alla ja valitsus hakkas tema surve all seestpoolt lagunema. Varane, kuigi vastumeelne lahkuja oli välisminister Johannes Virolainen.

Hirmunud ametnikel õnnestus vältida avaldust, milles Virolainen oleks öelnud kogu maailmale, et „valitsus kaotas Nõukogude Liidu usalduse”. Valitsuse kukkumisest algas Soome „teise autonoomia aeg”, tingimustega iseseisvus, mis lõppes alles Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega.

Nõukogude Liidu saatkond sai nüüd osaliseks ka Soome sisepoliitikas. Pärast seda ei moodustatud Nõukogude Liidu olemasolu ajal Soomes enam ühtki valitsust, mille ministrite hulgas oleks olnud Kekkonenisse või poliitilisse kurssi kriitiliselt suhtuvaid isikuid.

Ka erakonnad õppisid kiiresti enda hulgast välja sõeluma poliitikasse sobivaid ja vähem sobivaid. Isesoometumine saastas tulevastel aastakümnetel erakonnad seinast seina kuni parempoolse Koonderakonnani välja. Harvad teisitimõtlejad sattusid ühiskonna ääremaadele pilgatavaks.

Lehtineni sõnul näitab Rantanen uurijatele head eeskuju. See võib olla esimene kord, kui mõjukas kaasaegne tunnistaja kasutab selles seoses sõna „riigireetmine”, kuigi kuriteo tunnused on olnud teada üle 60 aasta.

Soometumiseks (soome keeles suomettuminen) nimetatakse Soome poliitikat, mil pärast vaherahu sõlmimist Nõukogude Liiduga Teises maailmasõjas tegi Soome iseseisvuse säilitamise nimel ja hiljem majandusliku kasu nimel tihedat koostööd Nõukogude Liiduga, hoidudes vastandumistest Nõukogude Liidule ja sotsialismileeri riikidele (Saksa Demokraatlikule Vabariigile, Poola Rahvavabariigile, Tšehhoslovakkiale), hoolimata oma ametlikust neutraliteedipoliitikast.