Soome seaduseelnõu püüab piirata rahvusringhäälingu teksti vormis ajakirjandust internetis

 (22)
Soome seaduseelnõu püüab piirata rahvusringhäälingu teksti vormis ajakirjandust internetis
Foto: Yleisradio

Soome valitsuse seaduseelnõu püüab piirata rahvusringhäälingu Yleisradio (Yle) teksti vormis ajakirjandust internetis, aga ajakirjanikud oskavad kindlasti piirangutest mööda hiilida, kirjutab ajakirjanik Vesa Sirén ajalehes Helsingin Sanomat.

Siréni sõnul kästakse avalik-õiguslikul ringhäälinguettevõttel peagi ka Soomes keskenduda internetis ehk eelkõige veebilehel yle.fi rohkem liikuvale pildile ja helile. See viiakse ellu peaminister Sanna Marini valitsuse transpordi- ja kommunikatsiooniministri Timo Harakka juhtimisel koostatud seaduseelnõuga, mis on praegu kooskõlastusringil. Pärast seda läheb see arutamiseks Eduskuntasse.

Seaduseelnõu eesmärk on „muuta ettevõtet puudutav reeglistik Euroopa Liidu riigiabireeglitega vastavaks”.

Seaduseelnõu määrab „Yleisradio avaldatud teksti vormis sisu toetama peamiselt liikuvat pilti või heli sisaldavaid publikatsioone” nagu tele- ja raadiosaateid. Seda piirangut siiski leevendatakse mitmete eranditega.

Seaduseelnõu lubab endiselt teksti ilma liikuva pildi ja helita näiteks „kiirete uudisteolukordadega seotud uudissisus”.

Siréni sõnul toimub ajakirjanduse ühtlustumine interneti kõiki võimalusi ärakasutavaks. Yle meelitas 2010. aastatel tekstipõhise ajakirjanduse professionaale ja trükimeediaks nimetatud väljaanded õppisid samal ajal oma artiklites kasutama üha rohkem liikuvat pilti ja heli.

Seaduseelnõu võib seda ühtlustumist aeglustada, aga vaevalt saab see seda ära hoida, usub Sirén.

Selliseid teksti vormis ajakirjanduse piiranguid on näiteks Rootsi, Taani ja Saksamaa avalik-õiguslikel ringhäälingutel, aga Norras mitte.

Siiski on kõigi nende ringhäälinguorganisatsioonide veebilehtedel ühendatud tekst, fotod, liikuv pilt ja heli enam-vähem samasugustel internetile omastel viisidel.

Soomes on seaduseelnõu taustal Meedialiidu kaebus Euroopa Komisjonile 2017. aastast. Meedialiit on meediaettevõtte Keskisuomalainen Oyj tegevjuhi Vesa-Pekka Kangaskorpi juhitud meedia- ja graafilise valdkonna ettevõtete huve kaitsev organisatsioon.

Meedialiidu sõnul avaldab Yle tänapäeval „internetiajalehte”, mille tegemiseks kasutab igal aastal miljoneid eurosid. Meedialiit leiab, et need miljonid on valdkonnas konkurentsi moonutav ebaseaduslik riigiabi.

Euroopas ei ole Meedialiidu kaebus eriti erandlik. Erinevaid sama laadi kaebusi on esitatud näiteks Taanis, Prantsusmaal, Iirimaal, Belgias, Portugalis, Hispaanias ja Hollandis.

Tihti on asi lahendatud nii, et riigi parlament ja Euroopa Komisjon leiavad mitteametlikes aruteludes piisavalt ühise seisukoha.

Siiski on Siréni sõnul vähe juhtumeid, kus arutluse all on avalik-õigusliku ringhäälingu tekstipõhisus ja selle piiramine, ning seetõttu on Soome seaduseelnõu rahvusvaheliselt huvipakkuv.

Kangaskorpi avaldas septembris arvamust, et Yle tekstilise sisu kahanemine suurendab märkimisväärselt ajalehtede tellijate arvu. Interneti loogika soosib tihti Yle-taolisi suuri sisutootjaid, mis võib näiteks maakonnalehed varju jätta.

Soome ajakirjanike liidu ajaleht Journalisti on vastupidisel arvamusel, viidates muu hulgas sellele, et kõiki Euroopa Liidu liikmesriike hõlmanud küsitluse järgi ei mõjuta hästi finatseeritud avalik-õiguslik meedia negatiivselt kommertsmeedia eduvõimalusi.

Soome seaduseelnõu püüab need mõlemad seisukohad arvesse võtta. Marini valitsus peab tõenäoliseks, et avalik-õigusliku meedia kasutatavad ressursid hakkavad teatud punktist kommertsmeedia kasutatud ressursse kõrvale tõrjuma, aga selle kohta on valitsuse sõnul üsna napilt uuringuandmeid.

Mingisuguseid mõõdikuid selle kohta, kui palju võib Yles teksti olla, seaduseelnõu ei anna.

Seaduseelnõu ei näe ka ette, et teksti vormis sisu peaks olema seotud ainult avaldatud audiovisuaalse tele- või raadioprogrammiga.

Seaduseelnõu teksti ebamäärasus võimaldab üsna paindlikke tõlgendusi.

Millalgi võtab avalik-õiguslike ringhäälingute tegevuse kõigi aspektide kohta ametliku seisukoha ka Euroopa Komisjon. Seejärel võib komisjoni ametlikud lahendused kaevata Euroopa Kohtusse, mis teeb ilmselt lõpuks otsused ka tekstipõhise ajakirjanduse osakaalu kohta avalik-õiguslikus meedias.

Alles siis nähakse, kuidas rakendab kohus Euroopa Liidu riigiabireegleid ja näiteks Amsterdami kokkulepet, milles rõhutatakse, et avalik-õiguslikule ringhäälingule antud finantseering ei tohi mõjutada kogukonna konkurentsitingimusi sellises ulatuses, et see oleks üldiste huvide vastane.

Sirén usub, et Marini valitsus püüab siiralt tagada tugeva teabevahendusvõimaluse nii Yleisradiole kui ka reklaamidest ja tellimustest finantseeritavale ajakirjandusele, mille peamised piinajad on juba pool Soome internetireklaamirahast omale kahmavad Google ja Facebook.