Serbia hädas mittekodanikega
Kuna Serbia võimud ei tunnista Kosovo iseseisvumist, siis sellest regioonist pagenud inimesed said “ajutiselt ümberasustatud isikute” staatuse, sest formaalselt ei ole nad oma riigi territooriumilt lahkunud. Serbia valitsuse pagulaste komissariaadi andmetel leidis umbes pool pagulastest oma elupaiga uues kohas. Umbes 6000 pagulast elavad nn kollektiivsetes keskustes. Nende keskuste elanikele on tagatud tasuta elamu ja elamistoetus, millest jätkub vaid esmatarbekaupade muretsemiseks.
2003. aastal kiitis Serbia valitsus heaks riigistrateegia pagulaste probleemi lahendamiseks. See sisaldab kahte tegevussuunda: repatrieerimist ja integreerimist Serbia ühiskonda. Suurem osa keskuste elanikest ei näe tagasiminekus mingit mõtet, kuid Serbia võimud väidavad ametlikul tasandil, et kavatsevad toetada repatrieerimist. 2005. aastal kirjutati Sarajevos alla Kolme Riigi Deklaratsioonile (Horvaatia, Serbia ning Bosnia ja Hertsegoviina) ühistegevusest pagulaste küsimustes. Sarajevos heaks kiidetud projekti “Teekaart” järgi pidi pagulaste probleem olema lahendatud 2006. aasta lõpuks.
Tähtajad möödusid, kuid tulemusi pole. Serbia valitsuse voliniku asetäitja pagulaste asjus Nikola Vukojevitš ütles, et kui Bosnia võimudega saab veel ühist keelt leida ning jõuda edasi vastastikuses pensionide, tööstaaži ja sotsiaalgarantiide tunnistamises, siis Horvaatiaga on asi palju keerulisem.
Kõige visamad pagulased üritavad kohtu korras tagasi saada oma vara, mille kohalikud elanikud omastasid. Vastavalt OSCE Serbia büroo andmetele eelmise aasta keskpaigast anti ainult Horvaatias kohtusse 19 280 avaldust elamu tagastamiseks, kuid seni on läbivaatamise erinevates staadiumites vaid 200 hagi: 18 neist lükati tagasi, kuna Horvaatias on rakendatud nn mahajäetud elamute kasutamise programm, mis jätab eelisõiguse uutele omanikele. Viimase kahe aasta jooksul tunnistas Euroopa Inimõiguste Kohus kaks korda selle programmi ebaseaduslikuks ning langetas otsused, mis kohustavad Horvaatia võime tagastama elamu esialgsele omanikule. Kuid kõik need juhtumid on vaid piisake meres.
Serbias loodetakse, et Horvaatia Euroopa Liitu astumise läbirääkimiste protsessis õnnestub sundida Zagrebit järele andma.
Suurem osa pagulastest valib teise tee — integreerumise Serbia ühiskonda. Serbia võimud püüavad vähendada pagulaste arvu administratiivsete meetmetega. Igati propageeritakse Serbia kodakondsuse võtmist. Kuid need, kes teevad selle sammu, jäävad ilma igasugusest pagulastele mõeldud rahalisest abist ning keskuste elanikke ootab väljatõstmine. OSCE Serbia missiooni pagulaste küsimuste spetsialisti Ružitsa Banda sõnul pannakse mõnikord perekonnad sellisesse olukorda, kus nad on sunnitud taotlema Serbia kodakondsust. Näiteks ei võeta mittekodanike lapsi gümnaasiumidesse ja ülikoolidesse, neil pole õigust stipendiumitele, neilt nõutakse õppemaksu.
Propageerides Serbia kodakondsuse saamist ning kolimist oma elamusse, seavad võimud endale eesmärgiks pagulaskeskuste etapiviisilise sulgemise, sest ühe pagulase ülalpidamine maksab kuni 40 000 eurot aastas.
