Sadulajevi sõnul ei olnud ta Eestis esimest korda ja käib Ida-Eestis tihti puhkamas. Ta elab Peterburis ja on Peterburi traditsioon sõita kas Eestisse või Soome. Tallinnas käib ta aga harva.

Oma jutustuses „Võidupäev“ asetas Sadulajev peategelased Aleksei Pavlovitš Rodini ja Vahha Sultanovitš Aslanovi just nimelt Tallinna ning viimastes veristes stseenides tapavad kaks Suure Isamaasõja veteranidest sõpra võidu 60. aastapäeval neid solvanud noored eestlased „moodsates sõjaväeriietes ja stiliseeritud SS-i sümboolikaga“ ning hiljem peksavad nende noorte sõbrad vanamehed jalgadega surnuks.

Sadulajev vastab küsimusele, miks ta seda tegi, et ei mäleta, sest jutustus on kirjutatud ammu. Sadulajev loodab, et selle võib paigutada sotsiaalfantastika žanri, et midagi sellist ei võiks juhtuda ega juhtuks.

Sadulajev on pooleldi tšetšeen. Küsimusele, miks võisid Vene võimud Tšetšeenias nii toimida, nagu nad toimiseid, aga Kiievi võimud Venemaa arvates Ida-Ukrainas nii toimida ei tohi, vastas Sadulajev, et võib ka küsida, miks Venemaa ei oleks tohtinud oma territooriumil konstitutsioonilist korda kehtestada, aga Ukrainal on see samade või isegi hullemate vahenditega lubatud. „Aga ma arvan, et igal juhul ei tohi pommitada rahumeelset elanikkonda. Ja ma olin rahumeelse elanikkonna pommitamise vastu Tšetšeenias ja olen rahumeelse elanikkonna pommitamise vastu Donbassis. Tuleb anda inimestele võimalus elada nii, nagu nad tahavad. Tuleb lõpetada sõda igal võimalusel. Seal aga võib kokku leppida aastaid, aastakümneid, kuidas iganes. Tuleb de facto tunnistada eraldunud territooriume. Lõppude lõpuks läks isegi Venemaa selle peale välja.“

Sadulajevi väitel andis Venemaa Tšetšeeniale de facto iseseisvuse ning kui tšetšeenid oleksid sisemiselt organiseerinud normaalse ilmaliku demokraatliku riikluse, oleks see de facto olukord võinud kesta ükskõik kui kaua. Selle asemel sai Tšetšeeniast Sadulajevi sõnul terroristide enklaav ja võimud ei kontrollinud oma territooriumi. Sadulajev arvab, et ka Donbassile tuleb anda ajalooline võimalus ja de facto iseseisvus.

„Ma võin öelda, et Eestil pole mingit vajadust muretseda, karta. Eestilt ei hakka keegi mingit rajooni ära võtma, Balti riikides Venemaa sekkuma ei hakka, meil ei ole siin mingeid sõjalisi ega poliitilisi huve. Jah, meile eriti ei meeldi, et siin toimub NATO niivõrd aktiivne tegevus, aga lõpptulemusena elame me selle kuidagimoodi üle.

Peamine erinevus Eesti ja Ukraina vahel on selles, et Eesti on väljakujunenud riik. Meile võib tema poliitika meeldia ja võib ka mitte meeldida, aga riigina on ta väljakujunenud. See on eraldi iseseisev välispoliitiliste suhete subjekt, Eesti kuulub Euroopa Liitu, NATO-sse, on Ameerika satelliit. Üldiselt on see arusaadav riiklik moodustis, mis kuulub arusaadavatesse, formaalselt kindlaks määratud poliitilistesse, juriidilistesse ja sõjalistesse liitudesse, ning me teame, kuidas ja kellega Eesti teemal suhelda poliitilisel ja diplomaatilisel tasemel. See tähendab, et me võime suhelda kas Eesti juhtkonna või Euroopa Liidu ja NATO juhtkonnaga.

Mis puudutab Ukrainat, siis see on failed state – läbikukkunud riik. Poliitilise ja sõjalise iseloomuga küsimusi ei ole osutunud võimalikuks temaga lahendada, sest ei ole legitiimset võimu ega kellegagi rääkida. Ta ei kuulu Euroopa Liitu, otsib kaitset NATO-lt, aga ei kuulu sellesse, Ukrainat juhivad Ameerika nõunikud, aga mitteametlikult. Me ei saa Ukraina teemal formaalselt lahendada küsimusi Ameerikaga. Ukraina enda juhtkonnaga on küsimuste lahendamine võimatu, sest see on mittelegitiimne, muutub pidevalt ega oma võimu iseenda riigis. Sellistes tingimustes oli Venemaa sunnitud kaitsma oma huve tegelikkuses sõjalise sekkumise meetoditega, sealhulgas kaitsma Krimmi kodanikke, kes valisid referendumil oma saatuse – olla koos Venemaaga,“ rääkis Sadulajev.

Praegusel Venemaal on Sadulajevi arvates hästi see, et on naastud näoga oma ajaloo suunas, kodumaa ja patriotismi juurde ning lakatud ennast vihkamast ning kahetsemast kõikmõeldavaid ja mõeldamatuid patte. Õpitakse ennast austama ja oma huve kaitsma. Halb on see, et see poliitika ei ole järjekindel ja majanduslikult püütakse ikka järgida neoliberaalset mudelit, mis on juba kogu maailmas ummikusse viinud, ning on seda enam Vene ühiskonna jaoks ebaloomulik. „Ma leian, et meil tuleb nii või teisiti naasta sotsialismi juurde. Praegu ei saa me sellest aru, meil on kogu poliitika – nii välis- kui ka sisepoliitika – kuidagi arusaamatu, ebaloogiline, poolikuks jäetud.“