64 aastat pärast natsiperioodi lõppu ei ole sakslastel enam häbi oma lippu lehvitada või rahvushümni laulda. Üha rohkem inimesi on uhked, et on sakslased ning uhked demokraatia- ja majandusalaste saavutuste üle möödunud kümnenditel, vahendab UPI.

USA Marshalli plaani abiga toimus Saksamaal majandusime ning riigist sai Euroopa Liidu juhtiv liikmesriik. Saksamaa Liitvabariik elas külma sõja kahjusid kandmata üle ja suutis pärast veretut revolutsiooni enesega ühendada maa kommunistliku idaosa.

Laupäeval tähistatakse 60 aasta möödumist demokraatliku põhiseaduse vastuvõtmisest suure vabaõhupeoga Berliini Brandenburgi väravate ees.

Tundub, et Saksamaa hakkab aeglaselt tunnetama, et ka neil võib olla muid tundeid peale kollektiivse süü, millega sakslased on elanud aastakümneid.

Suurim probleem, millega sakslased praegu silmitsi seisavad, ei ole seotud mitte mineviku, vaid tulevikuga. Saksamaa ühines 1990. aastal, kuid ligi kaks aastakümmet hiljem ei tunne sakslased end ikka veel täielikult ühtsena.

Viimase küsitluse järgi on ainult 40 protsenti küsitletud idasakslastest oma eluga pärast Berliini müüri langemist rahul. Kümme aastat tagasi oli eluga rahulolnuid 20 protsendi võrra rohkem.

Paljud idasakslased — ossid — tunnevad, et on kaotanud majanduslikult ja sotsiaalselt. Idapoolsetes liidumaades on kõrgem töötus ja madalamad palgad. Ida-Saksamaale on pumbatud 1,9 triljonit dollarit, mille eest on loodud suurepärane infrastruktuur, kuid paljud andekad inimesed liiguvad ikkagi tööle läände.

Läänlased — wessid — peavad ossidele loenguid kommunistliku Saksa Demokraatliku Vabariigi metsikustest ja unustavad, et paljud DDR-i kodanikud saavutasid asju, mille üle võivad uhked olla.

Üks juhtivaid saksa ajaloolasi Guido Knopp ütles, et võtab vähemalt kaks põlvkonda, enne kui müür inimeste mõtetest kaob. Knopp lisas, et sakslased peaksid olema õnnelikud, et elavad kõige rikkamal ja rahulikumal ajajärgul Saksamaa ajaloos.

„Saksamaa parimad ajad alles algavad,” ütles Knopp.