Rootsi raport: Venemaa A2/AD võimekus on ülehinnatud

 (81)
Rootsi raport: Venemaa A2/AD võimekus on ülehinnatud
S-400Foto: Sergei Malgavko, TASS

Läänerriigid tunnevad muret Venemaa võimekuse pärast takistada distantsilt vaenlase ligipääsu teatud geograafilisele piirkonnale (A2/AD). Rootsi Riigikaitse Uurimisinstituudi (FOI) värskes raportis „Bursting the bubble?” („Mulli purustamine?”) nimetatakse ohtu liialdatuks ja analüüsitakse mitmeid võimalikke vastumeetmeid.

A2/AD on sõjaline mõiste võimekuse kohta hoida distantsilt ära vaenlase vägede paigutamine teatud geograafilisse piirkonda. Sensorite abil, mis võivad näha vaenlase sihtmärke suurelt distantsilt, ja rakette kasutades saab vaenlase üksustele vastupanu osutada ammu enne seda, kui need on kohale jõudnud. A2/AD süsteeme on võrreldud „teraskuplite” või „mullidega”, mis muudavad vastase jaoks võimatuks sihtmärkide ründamise või teatud piirkonda lisavägede saatmise.

Kui Venemaa annekteeris Krimmi ja ründas Ida-Ukrainat, muretseti läänes võimaliku rünnaku pärast Balti riikide vastu. Kardeti, et sellise stsenaariumi puhul on Venemaa võimeline Balti riigid „ära lõikama”, kasutades A2/AD ressursse. See muudaks NATO vägede jaoks võimatuks Balti riikide aitamise.

Seotud lood:

„Oma raportis tegime me kindlaks, et Venemaa A2/AD võimekus on vähem efektiivne, kui on väidetud nii Vene sõjaväe kui ka lääne ajakirjanduse poolt. Üks asi on see, et on palju keerulisem, kui paljud arvavad, tuvastada ja anda löök sihtmärgi pihta, mis on kümnete kilomeetrite kaugusel,” ütles FOI aseuurimisdirektor Robert Dalsjö, kes kirjutas raporti koos Michael Jonssoniga.

Teiseks näitab analüüs, et Venemaa uue õhutõrjesüsteemi S-400 tegelik tegevusulatus on ainult 150-200 kilomeetrit, kuigi reklaamitakse, et selle raketid lendavad 400 kilomeetri kaugusele. Madalalt lendavate rakettide vastu võib S-400 ulatus olla vaid 20 kilomeetrit.

„See näitab, et Vene A2/AD ei muuda võimatuks Balti riikide tugevdamist Vene rünnaku vastu. See ei ole lootusetu, nagu mõned debatis osalejad ütleksid,” märkis Dalsjö.

A2/AD süsteemidele vastutegevuseks on mitmeid meetmeid. Mõned on passiivsed, nagu lendamine väljaspool sensoritega kaetud piirkonda või vägede aegsasti kohale paigutamine. Teised on aktiivsed vastumeetmed, nii „pehmed” elektroonilise segamise või lennukilt puistatava segava materjali näol kui ka „kõvad”, kui osa võimekustest füüsiliselt rivist välja lüüakse.

„Saab neutraliseerida kogu süsteemi, lüües rivist välja vaid töötava ahela ühe lüli, näiteks andmeühenduse või tulejuhtimisradari. Ja et üle horisondi nägemiseks on vaja lendavat radarit, võib siis piisata radarilennuki allatulistamisest,” ütles Dalsjö.

Oma väidete tõestuseks toetusid Rootsi uurijad Süüria kogemustele.

„Seal oleme me näinud, kuidas lennukid on lihtsalt lennanud ümber piirkondade, kus Vene süsteemid saavad opereerida. Me võime samuti näha, et vaatamata sellele, et venelased on müünud Süüriale ühe oma moodsama õhutõrjesüsteemi, ei ole süürlastel õnnestunud alla tulistada ühtki lääne lennukit ning nad on 30 aasta jooksul ainult isoleerinud mõned Iisraeli lennukid.”

Vene A2/AD võimekuse lahendatavaks probleemiks muutmine nõuab aga tahet, öeldakse raportis.

„Lääne relvajõud on juba pikka aega võidelnud kehvalt varustatud vastaste vastu, nagu näiteks Taliban. Seega on nüüd vaja võimekuste kasvatamist ja investeeringuid valdkondades nagu elektrooniline sõjapidamine, vastumeetmed ja juhitavad relvad,” ütles kokkuvõttes Dalsjö.