Inimõiguslaste kinnitusel on taoline piinarikas hukkamismeetod eriti julm, kuna pikendab süüdimõistetu agooniat. Ühtlasi rikub see mitmeid rahvusvahelisi konventsioone, millest mõnedele on ka Teheran alla kirjutanud.

Kividega surnuksloopimine on iidne hukkamisviis ja ulatub sügavale islamieelsesse minevikku. Kunagi rakendati sellist karistust mitmel pool maailmas, tänapäeval jätkub see eelkõige Afganistanis, Iraanis ja Saudi Araabias.

Enne hukkamist mähitakse süüdimõistetu valgete linade sisse ning maetakse püstijalu maa sisse. Naised maetakse kuni kaenlaalusteni, meeste puhul jääb alates vöökohast märklauaks kogu ülakeha. Kalluriga kohaletoodud kive hakkavad seejärel õnnetu kurjategija pihta loopima kohtu poolt määratud ametiisikud, mõnikord langeb kohustus ka võimudelt heakskiidu saanud tavakodanikele. Surm on aeglane ja piinarikas—kivid valitakse parajalt suured, et nad valu tekitaksid, ent mitte nii suured, et ohver kohe sureks. Kui hukkamõistetul õnnestub kuidagimoodi ellu jääda, järgneb kuni 15 aasta pikkune vanglakaristus.

Paljud naisõiguslased märgivad, et kirjeldatud karistus on suunatud eelkõige õrnema soo vastu. Naisi ei kaevata mitte ainult sügavamale maa sisse—meetod, mida kivihukkamise pooldajad põhjendavad rindade kaitsmisega—vaid seda ränka karistust kohaldatakse naiste suhtes ka meestest märksa sagedamini.

California Ülikooli õppejõu Nayereh Tohidi sõnul kannab kividega surnuksloopimine endas topelstandardit:

“Siin on tegu topeltstandardiga, kuna seda karistust rakendatakse tavaliselt seksuaalkuritegude puhul. Patriarhaalse kultuuri tõttu seksuaalnormides valitsevate topeltstandardite tõttu kaldutakse seksuaalkuritegudes süüdistama eelkõige naisi.”

“Kõik taandub seksuaalsusega seotud topeltstandarditele ja seksuaalkuritegusid tähtsaimaks, ühiskonda enim õõnestavamaks käitumiseks pidavale painajalikule tähelepanule. Kuigi vaimulikud vaatavad kergelt mööda narkomaaniast ja altkäemaksudest, ei suuda nad andestada seksuaalseid õigusrikkumisi.”

Kividega surnuksloopimine ei häiri vaid rahvusvahelisi liikumisi, vaid tekitab vastuolusid ka Iraanis eneses. Tohidi sõnul pidas seda tagurlikuks ka endine president Ajatolla Akbar Hashemi Rafsanjani. Naisõiguste asjatundjad märgivad aga, et kuigi Koraan kividega surnuksloopimise käsk puudub, on probleemiks Iraani kohtunike vabadus tõlgendada seadusi oma kitsa äranägemise järgi.

Mõned Iraani ametiisikud ei poolda nii piinarikka karistuse rakendamist abielurikkumiste puhul, kuna kriminaalset üleaisalöömist on raske tõendada. Iraani islamiõiguse kohaselt nõuab abielurikkumise tõendamine nelja objektiivset tunnistajat või abielurikkuja enese neljakordset puhtsüdamlikku ülestunnistust. Tegelikkuses tunnistajaid pahatihti ei otsita ning isiklikke ülestunnistusi antakse korravalvurite- või kohtupoolse “töötlemise” järel.