RBK: põlengu põhjus Vene tuumaallveelaeval Lošarik võis olla ka diversioon

 (19)
RBK: põlengu põhjus Vene tuumaallveelaeval Lošarik võis olla ka diversioon
Podmoskovje SeveromorskisFoto: Lev Fedossejev, TASS

Vene meediagrupi RBK andmetel võis tuumaallveelaeva Lošarik põlengu põhjus akusektsioonis olla diversioon või lühis elektrikilbis. Ei välistata ka kokkupõrget välise objektiga.

Vene sõjamerelaevastiku ülema Nikolai Jevmenovi juhitava uurimiskomisjoni materjalidele ei ole ligipääsu kellelgi, sest juhtunu üksikasjad on riigisaladus. Hukkunute ja kannatanute lähedastelt võeti allkirjad vaikimise kohta. RBK korrespondent käis siiski Murmanski oblastis ja rääkis regionaalvõimude esindajate, sõjaväelaste ja juurdluse käiguga kursis olevate inimestega, et taastada Barentsi merel toimunu kronoloogia.

Projekti 10831 järgi ehitatud aatomisüvaveejaam AS-31 („Lošarik”) ja tema baasjaam – tuumaallveelaev Podmoskovje kuuluvad 29. diviisi, mis dislotseerub Koola lahe läänerannikul Olenja Guba asulas, teatas RBK-le intsidendi detailidega tuttav allikas. Seda kinnitas ka teine allikas, kes on tuttav juurdluse käiguga.

1. juulil kella 21 ajal väljus baasjaamaga põkkunud allveelaev Olenja Gubast ja liikus ilmselt loodesse kuni Motovski laheni. Seal asub polügoon, kus Vene allveelaevad laskuvad kuni 600 meetri sügavusele, selgitas endine allveelaevnik, kes on seal teeninud. Pärast ülesande täitmist (milles see seisnes, ei täpsustata) tõusis Lošarik üles ja põkkus kandeallveelaevaga ning siis juhtuski avarii. Just see võimaldaski osa meeskonnast ja allveelaeva enda päästa.

Seotud lood:

Esialgsetel andmetel toimusid tulekahju ja plahvatus ninasektsioonis, kus asus aku, teatas veel üks allikas RBK-le. Seda kinnitas ka teine uurimiskomisjoni tööga tuttav allikas.

Täpset inimeste arvu AS-31-l õnnetuse ajal ei avaldata. Ametlikel andmetel hukkus 14 inimest. Sarnastel õppustel osalenud allika sõnul on allveelaeval 24 magamiskohta. Lisaks 14 hukkunule ja viiele kannatanule mahtus laeva veel viis inimest. Nende kohta andmeid ei ole ega tule, kui võtta arvesse kogu salatsemine. Kõik allveelaeval olnud, kelle kohta on andmeid, olid ohvitserid. 14 hukkunust seitse olid esimese järgu kaptenid. Allika sõnul on see sellise allveelaeva puhul normaalne, sellel töötavad eriettevalmistuse saanud inimesed.

Venemaa kaitseminister Sergei Šoigu ütles, et osa meeskonnast õnnestust päästa, aga ei täpsustanud ellujäänute arvu. Viis vigastatut viibisid Severomorski haigla kinnises osakonnas. Kõik nad said põrutada, aga 4. juuliks olid kõik teadvusele tulnud. Allika sõnul lasti nad laupäevaks haiglast välja, et nad saaksid kaaslaste matusele minna.

Ainus tsiviilisik pardal oli ilmselt allveelaevu ehitava tehase Sevmaš esindaja, kes seadistas mehhanisme, ütles juhtunuga kursis olev meremees.

„Komisjoni jaoks tekitab küsimusi plahvatuse põhjus sektsioonis, kus asus aku, ja ka see, et meremehed ei kasutanud kaasaskantavaid hingamisaparaate, mida peavad instruktsiooni järgi kasutama kõik esmajärjekorras,” ütles uurimisega tuttav allikas.

Jutt käib tõenäoliselt liitiumakupatareist, mida peeti täiesti ohutuks, täpsustas veel üks kogenud allveelaevnik. 45 aasta jooksul pole nendega ühtki õnnetust juhtunud. Aku on rerervvooluallikas.

Igal allveelaevnikul on kaasaskantav hingamisaparaat – punane karp, mis on ühendatud maskiga. See töötab 20 minutit. Lisaks sellele olid meremeestel isoleerivad gaasitorbikud IP-6, mille abil oleks saanud vastu pidada veel 40 minutit.

Võib-olla ei jõudnud meremehed kaitsevahendeid kasutusele võtta plahvatuse tõttu – mõni hukkus kohe ja mõni kaotas teadvuse. Pole välistatud, et mõni ei olnud vahis ja magas, ütles allikas. Sellisel allveelaeval piisab 2-3 hingetõmbest, et saada põlemisproduktide mürgitus ja teadvus kaotada, selgitas üks allveelaevnik.

Hukkunud allveelaevnikud asusid ninasektsioonis. Veel neli oli kesksektsioonis ja neil õnnestus kandeallveelaeva minna, ütles juhtunu asjaoludega kursis olev allikas. Tsiviilisik oli ninasektsioonis, aga ta õnnestus sealt evakueerida.

Loe veel

Venemaa kaitseministeeriumi ametlikus teates öeldakse, et tsiviilisiku tõi sektsioonist välja ja sulges luugi teise järgu kapten Dmitri Solovjov. Kui luugi sulges keegi hukkunutest, on tõenäoline, et tal olid selleks leotud sekundid ja võib arvata, et ta otsustas mitte raisata aega hingamisaparaadi sisselülitamisele, ohverdades oma elu teiste päästmiseks, pakuvad RBK allikad. Ei välistata ka seda, et luuk suleti teiselt poolt.

Tuumareaktor on AS-31-l väikese võimsusega ja see asub täiesti hermeetilises sektsioonis ning seda juhitakse distantsilt, selgitas üks allveelaevnik. „Seetõttu tuumaplahvatust juhtuda ei saanud. Aga kui jätta ninasektsioon sulgemata, oleks tulekahju levinud kandeallveelaevale ja me oleksime kokku puutunud märksa rohkemate inimeste hukkumise ja võib-olla mõlema laeva – Lošariku ja Podmoskovje hukuga,” ütles allikas.

Ühe allika sõnul tõusis kandeallveelaev koos AS-31-ga pinnale Ura-Guba lähedal, misjärel suundus Severomorskisse.

Intsidendi asjaolusid uurib komisjon Venemaa sõjamerelaevastiku ülema Jevmenovi juhtimisel. Ametliku versiooni ütles välja kaitseminister Šoigu: tulekahju akusektsioonis, mis mõnevõrra levis, ja meremeeste hukkumine põlemisproduktide tõttu. Tulekahju puhkemise põhjust ta ei nimetanud.

Komisjon ei ole veel põhjuste osas järeldusele jõudnud, aga RBK-l õnnestus teada saada, milliseid versioone eksperdid uurivad.

Peamisi versioone on kaks. Esimene on elektrikilbi süttimine. „Lühis viis tulekahju ja see plahvatuseni,” ütles üks uurimise käiguga tuttav allikas.

Teine versioon, mida komisjon ei välista, on diversioon, jätkas allikas, lisades, et need on alles esialgsed versioonid.

Teine allikas rääkis RBK-le samuti kahest versioonist. Plahvatuse võisid tema sõnul tekitada kas lühis või „mingi väline sekkumine” - „kokkupõrge välise objektiga”, mis tõi kaasa vee sattumise akusse.

Ka teine allikas ei välistanud diversiooni võimalust, aga ei pidanud seda peamiseks versiooniks. Sel juhul võidi tema sõnul allveelaeva ülesandeks ettevalmistamise staadiumis sellele paigutada element, mis viis plahvatuseni. Allika sõnul muudab aga julgeolekusüsteem allveelaevadel selle versiooni vähetõenäoliseks.

Põlenud allveelaev on üle 15 aasta vana. 2016. aastal läbis see moderniseerimise.

Lošarikul on manipulaatorid, prožektorid ja kajaloodide süsteem, mis võimaldavad merepõhja uurimist.

„Sellistel laevadel on mitu modifikatsiooni, neid ei ole palju. See oli laeva ainus sellise modifikatsiooni variant,” rääkis allikas. Alleveelaev võis sukelduda kuni 6000 meetri sügavusele.

Allveelaevaga uuritakse merepõhja ja viiakse läbi reljeefi mõõtmisi, mida kasutatakse ookeani kaartide koostamiseks. „Lisaks sellele toetavad nad laevastiku jõudude tegevust maailmamere teatud regioonides, täpsemalt Vene allveelaevade jälgimissüsteemile SOSUS vastutegevuse raames,” ütles allveelaeva ülesannetega kursis olev allikas. Jutt käib anduritest ja hüdrofonidest, mis kuulavad ujuvaid objekte. Kui Vene laevastik asub aktiivsesse tegevusse, läheb Lošarik teistest laevadest ette ja lõikab need andurid läbi, et teised laevad saaksid märkamatult liikuda. Allika sõnul on see aga vaid üks Lošariku funktsioonidest.