„Venemaa juhtkonnas ei usuta, et Kremli sõnumid Brüsselile kulgeksid Helsingi vahendusel või et soomlastest oleks märkimisväärset lisaväärtust Venemaa huvide või seisukohtade põhjendamisel,” öeldakse uuringus, vahendab Yle Uutiset.

See ei tähenda seda, et praegune Venemaa Soomet enam ei mõjutaks. Mõjutamine ei ole raporti autorite sõnul aga enam nii plaanipärane kui kunagi Nõukogude Liidu poolne mõjutamine ning Soome jaoks ei ole enam olemas samasugust mõjutamissüsteemi kui siis.

Uuringut juhtis endine luurejuht, erukontradmiral Georgij Alafuzoff, keda Soome uudisteagentuuri STT andmetel kahtlustatakse politseijuurdluses andmete lekitamises. Juurdlus on seotud ajalehes Helsingin Sanomat 2017. aasta detsembris avaldatud artikliga.

Uuringu teema oli Venemaa strateegiline kommunikatsioon. Selle lõppraport „Govorit Moskva – Moskova puhuu” („Govorit Moskva – räägib Moskva”) avaldati täna hommikul. Eessõna on aga kirjutatud veebruaris enne koroonakriisi algust.

Strateegilise kommunikatsiooni all mõeldakse üldiselt riigi või muu organisatsiooni peamiste eesmärkide poole püüdlemist läbimõeldud kommunikatsiooni abil. Riigid kasutavad seda mõjuvõimu saamiseks. Kõnealune raport keskendub Venemaa kõrgeima juhtkonna kommunikatsioonile. Muu informatsiooniline mõjutamine, näiteks internetitrollid, on sellest välja jäetud.

Soome valitsuskantselei tellis uuringu 2019. aasta veebruaris konsultatsioonifirmalt Eurofacts. Lisaks Alafuzoffile osalesid töös teiste hulgas Eurofactsi asutajaosanik Anders Blom ja erubrigaadikindral Juha Pyykkönen on konsultatsioonifirma kaudu.

Raporti järgi on Soome langenud Venemaa strateegilises kommunikatsioonis kategooriasse „sõbralik riik, millega ei ole probleeme”. Soome on hea naaber, kellega hoitakse aktiivselt kontakti, aga mõjutamine on selgelt nõukogude ajast piiratum.

„Üldisemal tasemel võib öelda, et Soome tekitab venelastes ja Venemaa strateegilises kommunikatsioonis vähem kirgi, kui võiks otsustada Soome meedia viisi järgi Venemaad käsitleda,” öeldakse uuringu järeldustes.

Seetõttu tuleb Soomel teha pidevalt palju tööd, et teda Moskvas kuuldaks ja mõistetaks, juhivad autorid tähelepanu. Suhete keskmes on presidentide kohtumised. Raportis rõhutatakse president Sauli Niinistö osa, kes on pärast Krimmi annekteerimist võtnud välispoliitika juhtimises üha suurema rolli.

„Ilma et Soome oleks EL-i kursist kõrvale kaldunud, näib Soome dialoogi olevat hinnatud nii Venemaal kui ka EL-is,” öeldakse raportis.

Soome Euroopa Liidu liikmelisus paistab olevat Venemaa mõtlemises juba omaks võetud ja kinnistunud asi, aga võimalik liikmelisus NATO-s muudaks Soome positsiooni Venemaa suhtes. Kuigi Venemaa ütleb, et peab seda otsust Soome õiguseks, hoiatab ta Soomet ette negatiivsete tagajärgede eest omavahelistest suhetes, kui Soome peaks NATO-sse astuma.

„See on üks tähtsamatest strateegilistest sõnumitest, mida esitatakse väga harva ja küsimise peale,” märgivad autorid.

Raporti koostajad esitavad lõpuks nimekirja seitsmest soovitusest Venemaa, Euroopa Liidu ja Soome vahelise strateegilise kommunikatsiooni arendamiseks, millest mitmed on juba varasemast tuttavad.

Soome peaks tugevdama suhteid Peterburi piirkonnaga ja laiendama dialoogi Venemaaga. Toetada tuleks vene keele ja vene kultuuri õpetamist Soomes ning samal ajal tuleks tugevdada ajaloo ja allikakriitika õpetamist koolides. Nii õpiksid soomlased ehk Venemaad paremini mõistma ja enese vastu suunatud mõjutamiskatseid ära tundma.

Samuti tahetakse tugevdada meediat ja eriti Yleisradio välisuudiste kajastust, et kajastus toetuks rohkem Soome ajakirjanike tähelepanekutele, mitte suurtele lääne uudisteagentuuridele.

„Soome enda tõlgendus on võtmeküsimus,” öeldakse raportis.

Lõpuks tehakse ettepanek selle teemavaldkonna edasiseks uurimiseks ja et Soomes korraldataks „laiemalt Euroopa julgeolekuga seotud kõrgetasemeline rahvusvaheline seminar”.