Raport: Eestit NATO-s kaitsma mõeldud Saksa Bundeswehr on ajaloo väikseim ja viletsaim
„Bundeswehril on kõike liiga vähe,“ kirjutas Bartels peamisest probleemist, mille sõdurid välja tõid ja millega ta raportit koostades pidevalt kokku puutus, vahendab Die Welt.
Selle kibeda järelduseni jõudis Bartels arvukate üksiknäidete abil, mis on pärit vestlustest sõduritega, kirjalikest allikatest ja saadud väeosi külastades. Nii pidi NATO kiirreageerimisjõududesse kuuluv 371. soomusgrenaderipataljon laenama 56 teisest Bundeswehri üksusest kokku 15 000 varustuselementi, et missiooniks täielikult valmis olla. See materjal on aga nüüd mujal puudu.
Bartelsile raporteeriti väeosi külastades „eksistentsiaalsetest puudujääkidest varustuses“, mis seavad ohtu lahinguvalmiduse, õppused, väljaõppe ning halvimal juhul sõdurite elu ja tervise.
Puudujäägid algavad rasketehnikast nagu haubitsad, transpordilennukid, helikopterid või fregatid ning lõpevad kuulivestide, öövaatlusseadmete, laskemoona ja sobilike sõdurisaabastega. Saksamaa kaitseministeerium kinnitas Bartelsile, et probleem on teada, kuid kaugeltki mitte lahendatud. Suurte relvasüsteemide nagu tankide, hävituslennukite ja transpordilennukite defitsiit on ministeeriumi teatel vaid väikeses osas lahendatud.
Kindlustatud ei ole ka vana tehnika varuosadega varustamine. Lonkab isegi sõdurite kõige põhilisema isikliku varustamise eest hoolitsemine.
Näide: 232. mägijäägripataljonis oli 2015. aastal ette nähtud 522 Lucie-tüüpi öövaatlusseadmest olemas vaid 96. Neist 76 tuli anda teistele üksustele. Alles jäänud 20 ühikust olid 17 rikkis ja remondis. Seega oli pataljonil tegelikkuses vaid kolm öövaatlusseadet.
Selliste puuduste kõrvaldamine on Bartelsi sõnul tihti seletamatult aeglane. Ja kui midagi on lõpuks piisaval arvul saadaval, esineb tihti puudujääke kvaliteedis, nagu näiteks saabaste puhul, mis tekitasid ville ja jalavalusid, sest telliti võrreldes eelmise mudeliga odavam variant. Pea kõik tuleb Bartelsi sõnul hilinemisega, „lastehaigustega“, liiga väikses koguses ja plaanitust kallimana.
Detailide juurest läheb Bartels suurema plaani juurde. Ta viitab suurenenud nõudmistele Bundeswehri suhtes, et tuua esile poliitilise kannapöörde hädavajadus: „Sõdurid on väsinud, liiga palju on puudu. Bundeswehr on murdepunktis, veel rohkem kärpida enam ei saa.“
Bartels näeb defitsiiti ka personali puhul. Relvajõud on alates 1990. aastast (ligi 600 000 meest) kahanenud tänaseks eesmärgini 185 000 sõdurit. Seada eesmärki ei ole aga tänaseks saavutatud, sest tegevteenistuses on praegu vaid 177 000 sõdurit.
„Nii väike kui täna pole Bundeswehr oma ajaloos kunagi olnud,“ kirjutab Bartels.
Juba praegu peavad sõdurid ära tegema kahe või kolme kamraadi töö. Või peab minema välismaale lähetusse ilma ette nähtud puhkeaja lõppemist.
Mõnedel juhtudel viib puuduv personal selleni, et tegevus tuleb peatada. Näiteks 1. allveelaevade eskaadris on ette nähtud seitsme laevameeskonna asemel välja panna vaid kolm.
Raportis kritiseeritakse ka lagunevat infrastruktuuri, vohavat bürokraatiat, puuduvat paindlikkust ja „degenereerunud ebaõnnestumiskultuuri“.
Bartelsi tähtsaim nõuanne on järgmine: kõige nende probleemide lahendamiseks on vajalik üks asi, nimelt rohkem raha riigikaitse-eelarvesse.
