„Tagantjärele otsustasime, et korraldus tervikuna oli Windsorite kuningakoja kättemaks selle eest, et kuninganna Elizabeth II oli Soome-visiidil 1976. aastal viidud Kesk-Soome kanarbikule ja talle anti kaitsekiiver käekotiks,” kirjutab Tiitinen. „Ega need kingadki paistnud olevat kanarbikumaa jaoks päris asjakohased, olgugi, et seal oli laudtee kõndimiseks.”

Arhiivifotode järgi näib tõesti väga sedamoodi, et kohati oli kuninganna kingapõhjade all paljas metsamaa.

„Kuninganna ei olnud selgelt harjunud sedatüüpi esindamisega maastikul, vaid oleks võib-olla tundnud end paremini Ascoti murul,” märgib Tiitinen oma elulooraamatus „Vakoilijoita ja veijareita” („Spioonid ja kelmid”).

Metsas tutvustati kuningannale puulangetamist. Seal korraldati ka lõuna, kus pakuti muu hulgas Koskenkorva viina. Võõrustaja oli Soome tollane president Urho Kekkonen.

Kui Koivistod Suurbritannias käisid, oli kokku lepitud Soomes ehitatud laeva Royal Princess ristimine. Brittide plaan oli, et kõrgel laval on šampanjapudelit vastu laeva külge löömas vaid päris royal princess ehk printsess Diana. Soome presidendipaar pidi kõike jälgima alt kailt. Soome protokolliülem teatas, et Soome protokoll nõuab siiski tingimusteta, et presidendipaar tõuseb Dianaga samale tasemele.

„Pika vägikaikavedamise järel jõuti lõpuks kokkuleppele. Britid andsid siiski korralduse, et muu seltskond osaleb üritusel pintsaku väel, kuigi oli jäiselt külm november. Vähestes kohtades olen ma nii hullusti külmetanud kui seal Southamptoni sadama kail, vaadates kael kõveras pidulikku laeva ristimist,” kirjutab Tiitinen.

Printsess Diana saabus kohale umbes pooletunnise hilinemisega.

„Seal seistes tuli Maunole ilmselt mõte, mida ta mainis ka meediale: „Tuli tunne, et olin valel ajal vales kohas.” Osaliselt aitas sellele tundele kaasa see, et meedia pööras loomulikult tähelepanu ainult printsessile,” meenutab Tiitinen.