Soikkanen kirjutab oma raamatu sissejuhatuses, et 1970. aastate välispoliitikas oli kaks piinlikku teemat: parteipoliitika ja alkohol, vahendab Iltalehti.

Soikkaneni sõnul tundub lugedes president Urho Kekkoneni päevikut, et välisministeeriumi juhiti alkoholi jõul.

On raske kujutleda välisministreid seda probleemi lahendamas või isegi sellega tegelemas, sest nad ise olid osa probleemist, jätkab Soikkanen.

Suursaadikute ja saatkondade viinaprobleemid jäid lahendamata suuresti seetõttu, et 1970. aastate alguse mõlemad välisministrid Väinö Leskinen ja Ahti Karjalainen (pildil) olid isegi üsna tõsised alkoholi suurtarbijad.

President Kekkoneni päevikust leidub mitmeid murelikke märkusi Karjalaineni purjus peaga esinemistest ametlikes tööülesannetes. Prantslased ehmusid kord, kui Leskinen jäi keset nõupidamist Prantsuse välisministri Schumanniga magama.

Soikkaneni järgi olid mõned 1970. aastate suursaadikud padujoodikud, kes võisid napsutada Kekkoneni erilise kaitse all. Üks neist oli presidendi oma poeg Taneli Kekkonen, kes ei ilmunud tihti tööle, sest ei saanud purjus peaga ise riideid selga.

Poolas otsiti teda tihti taga erinevatest hotellidest, mille tubadesse suursaadik oli magama jäänud.

Suursaadik Viinis, Jussi Mäkinen arvas aga viinauimas, et ta valitakse Austria välisministriks.