Komsomolskaja Pravda küsis Jazovilt, kust üldse komitee mõte tuli.

„Paljud on juba unustanud, et 1991. aasta 19. augustil avaldati niinimetatud uue liidulepingu projekt. Kusjuures see avaldati reedel, kui kõik olid juba suvilasse ära sõitnud. Selge, et keegi ei hakka seda laupäeval ja pühapäeval lugema. Aga esmaspäeval seisis juba ees selle allkirjastamine! Ja see tähendas ühtse NSVL-i lõppu. Mis oli vastuolus rahva tahtega. Sest 1991. aasta 17. märtsil hääletas 77 protsenti liidu kodanikest referendumil selle säilitamise poolt.

Ja nii sõitis grupp poliitikuid ja ohvitsere Forosesse, kus tollal puhkas president Gorbatšov, paluma tal kehtestada erakorraline seisukord.

Miks? Et liidulepingut mitte allkirjastada. Ohtlikus olukorras selgusele jõuda. Aga Gorbatšov ei nõustunud. Need, kes tema juurde sõitsid, rääkisid, et ta sõimas neil ropult näo täis. Aga pärast lõi käega, tehke, mis tahate,“ jutustas Jazov.

Jazovi sõnul kohtuti esimest korda KGB-s. Kohal oli praktiliselt kogu valitsus, 10-15 inimest. Seal otsustati ka Gorbatšovi juurde sõita. Jazov ise jäi tuumakohvriga Moskvasse.

Gorbatšovi juurde lendas Jazovi teatel 5-6 inimest ja sealt naasti kella 10 ajal õhtul. Kui naasnud teatasid, et Gorbatšov saatis kõik pikalt ega nõustunud erakorralist olukorda kehtestama, tegi Nõukogude Liidu tollane asepresident Gennadi Janajev ettepaneku eriolukord ise kehtestada. Teda toetas tollane peaminister Valentin Pavlov ning nii sündiski Jazovi sõnul riiklik erakorralise olukorra komitee.

Kas komiteel oli mingi tegevusplaan?

„Ei olnud mingit plaani. Isegi rahva poole pöördumise teksti ei olnud. Ei otsustatud, kes peab televisioonis esinema. Selle pärast pandi nalja pärast mängima „Luikede järv“. Kui oleks tõesti vandenõud ette valmistatud, oleks võidud määrata – kes esineb, kuidas pöörduda rahva poole,“ rääkis Jazov.

Jazovi väitel toodi sõjavägi välja ainult strateegiliste objektide kaitseks, et ei oleks provokatsioone Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ja tema toetajate poolt. Jazovi sõnul ei kavatsenud keegi Valget Maja vallutada, aga millegi pärast hakati selle ümber barrikaade ehitama.

Jazov saatis Valge Maja juurde hilisema Transnistria kangelase, julgeolekunõukogu juhi ja Krasnojarski krai kuberneri, kindral Aleksandr Lebedi koos dessantpataljoniga. „Käskisin minna Jeltsini juurde, kes seal istus, kanda ette, et Valget Maja kaitstakse. Aga Jeltsin sai midagi omamoodi aru, ronis tankile, hakkas kisama, et armee läks üle rahva poolele… See oli juba mäng,“ ütles Jazov.

Komsomolskaja Pravda küsis Jazovilt, kas ta peab Gorbatšovi ja Jeltsinit kodumaa reeturiteks.

„Raske öelda. Minu arvates Gorbatšov kohe, kui võimule tuli, juba … ei uskunud endasse. Aga Jeltsin ei olnud nõukogude võimu vastu seni, kuni teda solvati. Esindades miljonilist Moskva parteiorganisatsiooni hoiti teda poliitbüroo kandidaadina. See painas teda. Ma istusin tema kõrval kuulsal pleenumil, kus ta esimest korda kõiki kritiseeris. Ta küsis: kas sa lähed esinema? Mina: mul pole millestki rääkida. Tema: aga mina lähen. Ja esines. Ilma paberita. Mida tahtis, seda ka ütles. Peamine oli, et välja kuulutatud perestroika ei liigu edasi. Mingit perestroikat ei ole.

Kui teda oleks poliitbüroo liikmeks valitud, võib-olla oleks teisiti olnud,“ vastas Jazov.

Kas Jazov tunneb senimaani vastutust selle eest, et Nõukogude Liit lagunes?

„Loomulikult mingi kahjutunne on. Oleks võinud teisiti toimida. See ei tähenda, et oleks pidanud kedagi tapma, tulistama.

Tähtis oli äratada rahvas. Öelda talle tõtt – et Nõukogude Liitu valmistuti lõhkuma.

Nüüd on rahvas aru saanud, et teda peteti. Aga siis ei saanud. Ja keegi ei selgitanud talle,“ lausus Jazov.