Putini Venemaa meenutab Brežnevi NSVLi

Vladimir Putini nimetamine sel kevadel sümboolse Venemaa-Valgevene liidu peaministriks oli veel üks näide praeguse Venemaa ja Leonid Brežnevi aegse Nõukogude Liidu sarnasusest.

Ka 1970. aastate Nõukogude Liit lõikas kasu rekordkõrgetest naftahindadest. Kui aga järjest rohkem autoritaarne ja majanduslikult statisti osas olev riik jätkab samal kursil, ootavad teda samad kriisid, mis ilmnesid Brežnevi ajal ja viisid lõpuks riigi lagunemiseni, kirjutab Leon Aron ajalehes The Washington Post.

Järgnevalt tehaksegi nendest ohtudest ülevaade.

Üldrahvalik alkoholism. 1970. aastatel tarvitati Nõukogude Liidus kaheksa liitrit kanget alkoholi inimese kohta aastas. 1964-1980 langes meeste keskmine eluiga 67 aastalt 62 aastale. Tänaseks on alkoholi tarbimine ametlikel andmetel tõusnud 10 liitrini inimese kohta (sõltumatute ekspertide sõnul on see aga palju suurem). Keskmine eluiga on 60,6 aastat, mis on madalam kui Pakistanis või Bangladeshis.

Nafta toidu vastu. Putin tunnistas kevadel, et 70 protsenti Venemaa suurlinnades tarbitavast toidust on imporditud. Sarnane oli olukord ka 1970. aastatel. Kui naftahinnad langesid, oli NSVL sunnitud kulutama oma kullareserve ja võtma laenu, leides end lõpuks ilma kulla ja viljata.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist põllumaad seaduslikult ei erastatud ja selle pikaajaline rentimine on antud kohalike võimude otsustada. See aga on tekitanud korruptsiooni. Kubernerid, kes pole enam valitavad ja alluvad vaid presidendile, nõuavad ettevõtjatelt ja põllumeestelt oma osa.

Putini meetmed on sama hõnguga, mis Brežnevi omadki — miljardilised subsiidiumid, selle asemel, et suurendada maaomanike õigusi ja soodustada eratootjate konkurentsi.

Üheparteisüsteem. Marginaliseeritud ja demoraliseeritud opositsiooni ja võltsitud valimistulemustega on Ühtne Venemaa muutunud võimuparteiks, nagu seda oli ka kommunistlik partei.

Uus oligarhia. Brežnev sai oma suurimad aplausid parteikongressidel kuuetunniste kõnede ajal, kiites kaadreid. Putinile plaksutati kõige kauem, kui ta nimetas stabiilsust oma ametiaja suurimaks saavutuseks.

Kõik Putini-aegsed kõrged ametnikud on oma kohad säilitanud, nad on saadetud julgeolekunõukokku või presidendi esindajaks mõnda riigi ossa, moodustades uue nomenklatuuri, kes on meedia kriitika eest kaitstud, keda säästetakse poliitilisest konkurentsist ja keda ei saa kriminaalkorras süüdistada.

Nagu nõukogude ajal ei saa selle poliitilise ülemrassi liikmeid peaaegu kunagi ametist vabastada, nad lähevad ainult austusavalduste saatel pensionile või viiakse teisele tööle. Et Putini „poliitbüroo” ja „keskkomitee” on tubli 20 aastat noorem kui Brežnevi oma, ei tule pensionile jäämine kõne alla.

1970. aastad näitasid, kuhu usk ametnike eksimatusse ja kõikvõimsusse, avaliku arvamuse täielik eiramine ja pandeemiline korruptsioon võivad viia. Brežnevi Nõukogude Liit näitab, et autoritaarne stabiliseerimine on kummaline poliitiline tarbekaup. Selle kasud tulevad kohe esile, kuid selle hind avaldub järk-järgult ja võib olla hävitavalt kõrge. President Dmitri Medvedev teeks hästi, kui tuletaks meelde Venemaa eelmise stabiilse režiimi õppetunnid.