Putini režiim sarneneb Mussolini omaga

 (24)
Zbigniew Brzezinski
Sipa/Scanpix

Mõjukas USA politoloog, kunagine Ameerika Ühendriikide presidendi julgeolekunõunik Zbignew Brzezinski leiab, et president Vladimir Putini valitsemine Venemaal hakkab meenutama kunagist Benito Mussolini fašistlikku režiimi Itaalias.

“Putini režiim sarnaneb paljuski Mussolini fašismile,” kirjutab Brzezinski esmaspäeval ajalehes Wall Street Journal avaldatud artiklis.

“Duce pani rongid sõiduplaani järgi käima. Ta tsentraliseeris poliitilise võimu šovinismi nimel. Ta kehtestas poliitilise kontrolli majanduse üle seda natsionaliseerimata ning oligarhe ja nende maffiaid hävitamata,” märgib USA politoloog.

“Fašistlikku režiimi saatsid rahvusliku üleolekutunde levik ning ülespuhutud müüdid kuulsusrikkast minevikust. Täpselt samuti üritab Putin asendada Tšekaa (leninlik gestaapo, kus karjääri alustas tema vanaisa) traditsioone ja stalinlikku riigijuhtimist sõjaajal Vene õigeusu pretensioonidega Kolmanda Rooma staatusele ning slavofiilsete unistustega ühtsest määratusuurest slaavi riigist, mida juhitakse Kremlist,” kirjutab Brzezinski.

“See kombinatsioon võib mõnda aega tunduda ahvatlev, ent tulemusena — tõenäoliselt umbes kümne aasta pärast — variseb see kokku,” leiab ta.

“Noorem ja paremini haritud, avatum venemaalaste põlvkond tungib järk-järgult valitsevasse eliiti. Seda põlvkonda ei rahulda elu fašistlikus Peetri-riigis, milles Kreml õitseb (tänu naftatuludele), ent ülejäänud riik jätkab oma langust, jäädes maha mitte ainult Euroopast, vaid isegi Hiinast,” märgib politoloog.

“Nad mõistavad, et nende suure riigi detsentraliseerimine, mis vabastab sotsiaalse algatusvõime, on moderniseerimise võti. Reaalsust ei õnnestu igavesti uttu mähkida lööklausetega terrorismist, mida Putin kasutas lämmatava poliitilise tsentralismi kehtestamiseks,” loodab Brzezinski.

Tema kinnitusel ei tohi Putini KGB-liku režiimi pööret tsentralismi poole pidada naasmiseks omalaadse kommunistliku totalitarismi juurde.

“Tänane Vene juhtkond mõistab, et kommunism tähendab stagnatsiooni, eliit teab, et kommunism tähendaks mitmeid kaotusi ka tema enese jaoks. Keskuse kontrollile allutatud riiklik kapitalism, samuti rikkuste kogumise ja välismaareiside eelised on parimaks valemiks nii isiklike soovide kui ka natsionalistlike ootuste rahuldamiseks,” märgib politoloog.

Brezinski selgitab enne Putini võimukeskendamisplaanide avamist Kremli rolli venemaalaste jaoks. Kreml on venemaalaste jaoks midagi enamat kui lihtsalt valitsuse istungite paik, märgib USA analüütik.

“See kujutab endast Vene autokraatia tsentraliseerimistraditsiooni. See on traditsioon, mis kardab igasugust regionaalset autonoomiat, mis tahes tõelist detsentraliseerimist, traditsioon, mis toidab šovinistlikku paranoiat, mille kohaselt paiskab poliitiline pluralism Venemaa vääramatult lagunemise sügavikku,” tõdeb ta.

“See mentaliteet sobib suurepäraselt stalinlike tsentraliseeritud planeerimise mõistetega, seda saab suurepäraselt monteerida KGB-liku umbusu ja hierarhilise distsipliini bürokraatlikesse raamidesse,” märgib ekspert.

“KGB kasvandikud, nende seas ka Putin, peavad aksioomiks, et kui Venemaa peab saama võimsaks ja tugevaks, siis tuleb seda juhtida ülalt alla,” leiab ta.

Siit järeldub Brzezinski hinnangul kaks tähtsat reaalsust.

“Esiteks see, et Moskva on soe koht parasiteeriva poliitilise eliidi jaoks, kes samastab Venemaa huvid oma isiklike huvidega. Hiiglasliku, 11 ajavööndisse kuuluva riigi allutamine otsustele, mille vastuvõtmise protsess asib täielikult kaugete Moskva ametnike kätes — see on valem, mille poole parasiidid instinktiivselt kalduvad,” kinnitab politoloog.

Ta leiab, et pole juhuslik, et viimastel aastatel, nii nagu ka Stalini ajal, oli ja on Moskva moderniseerimise ja arengu viljade priviligeeritud tarbija. Erinevalt Moskvast on teised linnad endiselt stagnatsioonis, aga Vene küla meenutavat koguni Tolstoi aegu.

“Teiseks, Moskva poliitilise eliidi vereimejalik ning egotsentriline mõtteviis lämmatab poliitilist demokratiseerimist. Putini samm on populaarne selle eliidi seas, kuna see vastab nende huvidele,” arutleb Brzezinski.

“Võimueliit tunneb siiani nostalgiat suurriikliku staatuse järele, ta määratleb enda õitsengut senini domineerimisega kogu Venemaa üle ja Venemaa kaudu vähemalt endiste Nõukogude Liidu vabariikide üle,” leiab ta.

Brzezinski süüdistab Venemaa arengutes ka Valge Maja tegematajätmisi. Politoloog nendib, et USA administratsioon on viimase seitsme aastaga “loonud Putini kultuse, mis on põhjustanud hiiglasuurt kahju üha isoleeritumatele Vene demokraatidele. Nende võitlus on ära teeninud toetuse”.

“Olid venemaalased, kes astusid julgelt sammu ette ja võtsid sõna Venemaa vaba meedia järjekindla vaikimasundimise vastu. Olid venemaalased, kes protestisid mittehumaansete, genotsiidi piiril balansseerivate tapatalgute vastu Tšetšeenias,” tõdes ta.

“Mitte kordagi ei kuulnud nad toetussõnu riigijuhtidelt, kes kunagi kinnitasid inimõiguste täitmise kõrgeid standardeid vastukaaluks kommunistlikule türanniale,” märkis ta.

“Lisaks sellele peab Bushi administratsioon tajuma sellist fakti: Venemaal toimuv osutab otseselt sellele, mis võib toimuda endise NSVL-i ruumis. Täna kardavad paljud uutes postsovjetlikes riikides, et varjates end terrorismivastase sõjaga, võib USA ignoreerida ka Putini laienevaid jõupingutusi, mille eesmärgiks on manipulatsioonide toetamine Ukraina valimistel, toetus Gruusia separatistidele (vaatamata tšetšeenide marulisele süüdistamisele sellesama separatismi eest), Kesk-Aasia isoleerimine rahvusvahelise kogukonna eest,” osutab Brzezinski.

“Fakt on selles, et Vene demokraatia väljavaated sõltuvad ka rahvusliku pluralismi olemasolust nõukogudejärgses ruumis, ning poliitilise pluralismi levikust Venemaal,” toonitab ta.

Kogu selles olukorras näeb politoloog Ameerika jaoks peamist õppetundi: selleks, et Venemaal õitseks demokraatia, peavad tema naabrid olema tõeliselt kindlad, ei tohi unustada mittevenelastest vähemusi ega ignoreerida Vene demokraate.