Putini kukutamiseks piisab 106 miljonist

Vene politoloog Stanislav Belkovski arvates võivad Vene oligarhid kukutada president Vladimir Putini 2004. aasta veebruaris.

Oma artiklis “Putini üksildus -2” (koos ühe mõttekaaslasega kirjutatud artikkel “Putini üksildus”, mis avaldati vähetuntud ajalehes Zavtra 6. mail 2003, oli proloogiks laialdasele diskussioonile oligarhide rollist tänapäeva Venemaa poliitikas ja majanduses — autorid kutsusid üles riiki piirama suurärimeeste mõju riigi poliitilisele kursile) pakub ta välja võimaliku tulevikustsenaariumi.

Selle järgi organiseerivad suuroligarhid 20-25 Venemaa regioonis terava energeetikakriisi. Seejärel antakse nende kontrolli all olevate meediakanalite kaudu elanikkonnale teada, et kõiges on süüdi president Putin. Eriagitaatorid organiseerivad Moskvasse paarikümne tuhande rahulolematu inimese sõidu, lubades igaühele selle eest 300 dollarit. Kokku tuleb Moskvasse 50 000 inimest, kellega kohapeal liituvad 15-20 000 mittevenelast (ikka samamoodi raha eest). Rahvamass, mida ei peata ei miilits, armee ega eriteenistused, alustab Kremli juures tähtajatut miitingut ja nõudma presidendi tagasiastumist.

Miitinguga liituvad Venemaa opositsioonilised poliitikud (kommunistid, Paremjõudude Liidu ja Jabloko liikmed). USA välisminister Colin Powell helistab Putinile ja teeb talle ettepaneku lahendada kriis rahumeelselt. Lõpuks ei jäägi presidendil muud üle, kui kirjutada alla määrusele oma tagasiastumisest.

Pärast seda lähevad miitingulised eeluurimisisolaatori nr.4 juurde, vabastavad sealt Mihhail Hodorkovski ja kuulutavad ta Venemaa imperaatoriks. Tatarimaa, Baškiiria, Kalmõkkia presidendid ja Primorje kuberner keelduvad tunnustamast uut võimu ja teatavad oma regioonide väljaastumisest Venemaa koosseisust.

Kogu operatsioon läheb maksma 106 miljonit dollarit, millest miitinguliste honorar on 21 miljonit, nende reisi- ja toitlustamiskulud 25 miljonit, meedia ja poliitikute kinnimaksmine putši ajal — 50 miljonit ja erakorralised kulutused 10 miljonit dollarit.