„Putini koka” heaks inimeste ründamisest ja mürgitamisest rääkinud Novaja Gazeta allikas kadus äkki

 (13)
„Putini koka” heaks inimeste ründamisest ja mürgitamisest rääkinud Novaja Gazeta allikas kadus äkki
Jevgeni PrigožinFoto: Aleksandr Zemljanitšenko, AP

Pärast ülestunnistust inimeste ründamise ja mürgitamise kohta „Putini koka” Jevgeni Prigožini tellimusel kadus Venemaal äkki ajalehe Novaja Gazeta allikas.

22. oktoobril avaldas sõltumatu ajaleht Novaja Gazeta uuriva artikli, milles väideti, et Venemaa presidendi Vladimir Putiniga seotud toitlustusoligarhi Jevgeni Prigožiniga sidemeid omavad inimesed vastutavad opositsiooniaktivistide ja blogijate ründamise ning mitmete mõrvade ja mürgitamiste eest erinevates riikides, sealhulgas Süürias.

Novaja Gazeta teatas, et sai oma informatsiooni 61-aastaselt mehelt nimega Valeri Ameltšenko, kes väidetavalt osales mõnedes nendest operatsioonidest, mis algasid 2012. aastal. Kõik, mis Ameltšenko kohta teada on, on see, et ta vahistati Peterburis 1999. aastal röövi eest ja mõisteti seitsmeks aastaks vangi. Ta vabastati tingimisi 2004. aastal, aga jääb ebaselgeks, mida ta pärast seda Prigožini inimeste heaks tegi.

Ameltšenko kirjeldas mitmeid oma salajasi missioone Novaja Gazetale ja kadus siis 2. oktoobril. Vene politsei on ta kandnud üleriiklikult tagaotsitavate nimekirja ja uurimiskomitee on alustanud tema üle eeluurimist. Novaja Gazeta ajakirjanik Deniss Korotkov spekuleerib, et Ameltšenko kas rööviti, tapeti või ta lavastas ise oma kadumise.

Ameltšenko rääkis, et leidis tööd Prigožini meeskonnas ühise tuttava kaudu, kelle nimi on Andrei Mihhailov. Viimane aitas Prigožinil väidetavalt luua meediaholdingut, mis on Peterburi kuulsa „trollivabriku” ja „meediavabriku” omanik. Mihhailov kinnitas Novaja Gazetale, et värbas Ameltšenko ja et töötas ise Prigožini äriimpeeriumis aastatel 2012-2014 oligarhi julgeolekuülema Jevgeni Guljajevi alluvuses.

Novaja Gazeta komistas Ameltšenko otsa, kui uuris 2016. aasta novembris toimunud rünnakut sotsioloogi ja Death Studies Journali väljaandja Sergei Mohhovi vastu (Aleksei Navalnõi korruptsioonivastase fondi FBK juriidilise nõustaja Ljubov Soboli abikaasa). Ründaja süstis Mohhovi reide psühhotroopset ainet, mille tagajärjel kaotas ta teadvuse. Intsidendi salvestas valvekaamera ja anonüümne allikas ütles Novaja Gazetale, et teo toimepanija oli mees nimega Oleg Simonov, kes suri segastel asjaoludel 2017. aasta mais. Simonovi lesk ütles, et tundis oma mehe valvekaamera salvestuses ära, ja näitas Novaja Gazetale fotot mehe matustest, millest selgus, et Ameltšenko oli seal kohal.

Ameltšenko nõustus Novaja Gazetaga rääkima, kartes, et Prigožini mehed võivad olla seotud Simonovi surmaga. Teadete kohaselt lubas Ameltšenko jagada üksikasju mitmete salaoperatsioonide kohta, kui ta tunneb end väljaspool ohtu olevat. Force majeure’i korral nõustus Ameltšenko lubama ajalehel kasutada informatsiooni, mida ta on juba andnud, pärast 20. oktoobrit.

Ameltšenko rääkis, et moodustas Mihhailovi käsul meeskonna, milles olid peale tema kaks meest nimega Vladimir Gladijenko ja Sergei Kuznetsov. Grupp tegeles ilmselt jälgimisega ja nuhkis ka Novaja Gazeta järel, kandes ette Mihhailovile.

Ameltšenko meenutas ka rünnakut Sotši videoblogija „huipsteri” vastu, kes „kirjutas halbu asju Putini kohta”. Mihhailov ütles, et blogija vahetas töökohta ja kadus internetist pärast peksmist.

Ameltšenko rääkis ka, et aitas lavastada autokokkupõrget, mille sihtmärk oli hambakliiniku DLclinic omanik Jelena Tšerevko, kellel oli tollal kinnisvaravaidlus Prigožiniga. Mihhailov kinnitas Ameltšenko rolli selles afääris ja andis Novaja Gazetale ka videosalvestuse kokkupõrkest, näidates, et Ameltšenko oli kohal.

2013. aasta lõpus, kui Ameltšenko oli Euromaidani meeleavalduste ajal Kiievis, sai ta teada, et Mihhailov on vallandatud. (Pole teada, mida Ameltšenko Ukrainas tegi.) Mõne kuu pärast külastas Ameltšenko sõnul teda keegi, keda ta varasemast tööst tundis. (Mihhailov arvab, et see oli Guljajev.) Peagi võttis Ameltšenkoga ühendust Prigožini teine ihukaitsja Andrei Pitšuškin.

Pärast neid kohtumisi tegutses Ameltšenko grupp peamiselt Ukrainas (Donbassis ja Kiievi piirkonnas). Ameltšenko ei rääkinud Novaja Gazetale oma grupi tegevusest seal peaaegu midagi, kuid ta meenutas siiski Luganski separatistide endise juhi Igor Plotnitski parema käe mõrva tema nime nimetamata. Novaja Gazeta arvab, et tegemist on Dmitri Kargajeviga, kes mõrvati 2016. aasta märtsis.

Ameltšenko ütles, et mürgitamised algasid pärast seda, kui ta kohtus Simonoviga. Ameltšenko sõnul ei mänginud ta selles intsidendis mingit rolli, kuid tunnistas, et aitas Simonovil läbi peksta Pihkva blogijat, kes suri süsti tagajärjel. Novaja Gazeta usub, et see oli Sergei Tihhonov (internetinimega „skobars”), kelle lähedaste sõnul suri ta 2016. aasta juulis infarkti.

2017. aasta veebruaris saadeti Ameltšenko grupp Süüriasse, väidetavalt selleks, et katsetada uusi psühhotroopseid aineid kinni võetud terroristide peal. Meeskond oli tollal ilmselt veel ühe Prigožini turvateenistuse liikme Sergei Gubanovi juhtimise all. Kui grupp saabus Süüriasse, avastasid mehed aga, et mingeid vange ei ole, nii et nad otsustasid viia katsetusi läbi niinimetatud „ISIS-e jahtijate” peal, keda erasõjafirma Wagner (veel üks Prigožini omanduses olev organisatsioon) välja õpetas. Katsealustele anti pudelitega mahla, mis sisaldas hiljem mõjuma hakkavat ainet, ja lasti vabaks.

Mingil hetkel vahistas politsei Ameltšenko, Simonovi ja Gubanovi süüdistatuna Süüria sõjaväeluure töötajate mürgitamises, aga nad kõik vabastati pärast mitmetunnist ülekuulamist ja nad naasid viivitamatult Peterburi. Ameltšenko sõnul anti veel seitsmele inimesele, sealhulgas talle endale seda mürki, aga kõik said terveks. Ameltšenko lugu kinnitas hiljem Novaja Gazetale Wagneriga tuttav allikas Süürias.

Novaja Gazeta teatel väitis Ameltšenko veel, et tal oli roll teistes väidetavates missioonides Euroopas, aga ajaleht ei suutnud tema juttu teiste allikate abil kinnitada. Näiteks kirjeldas Ameltšenko missiooni Kanaari saartel.

Paljud inimesed, kelles Novaja Gazeta tegi kindlaks Ameltšenko grupi liikmed, keeldusid kommentaaridest. Gladijenko kinnitas mõningaid reisi- ja personalidetaile, kuid eitas ebaseaduslikku tegevust. Prigožini turvateenistus ei vastanud Novaja Gazeta telefonikõnedele ja Prigožin ise on eiranud kõiki pöördumisi meedia poolt.

Päevi enne Novaja Gazeta artikli avaldamist jättis keegi ajalehe toimetuse juurde Moskvas kingikorvi kitsepeaga. Enne seda sai toimetus ka leinapärja, mis oli adresseeritud artikli autorile Korotkovile.