Putin ameeriklastele: rünnak Süüria vastu paiskaks kogu rahvusvahelise süsteemi tasakaalust välja

Venemaa president Vladimir Putin avaldas ajalehes New York Times pöördumise Ameerika rahva ja tema poliitiliste juhtide poole, milles kutsub üles loobuma toore jõu kasutamisest Süüria vastu ja mitte pidama end kuidagi erandlikuks.

"Hiljutised sündmused Süüria ümber panid mind rääkima otse Ameerika rahvale ja tema poliitilistele juhtidele. Seda on tähtis teha ajal, kui meie ühiskondade vaheline suhtlus on ebapiisav.

Meievahelised suhted on läbinud erinevaid etappe. Me seisime teineteise vastas külma sõja ajal. Aga me olime kunagi ka liitlased ja alistasime koos natsid. Siis asutati universaalne rahvusvaheline organisatsioon – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon – et hoida ära sellise hävingu taas asetleidmine.

ÜRO asutajad mõistsid, et sõda ja rahu puudutavad otsused tuleb teha ainult konsensuse alusel ning Ameerika nõusolekul kirjutati ÜRO julgeolekunõukogu alaliste liikmete vetoõigus pühalikult ÜRO hartasse. See sügav tarkus on toetanud rahvusvaheliste suhete stabiilsust aastakümneid.

Keegi ei taha, et ÜRO-d tabaks Rahvasteliiga saatus, mis varises kokku, sest tal puudus tegelik mõjujõud. See on võimalik, kui mõjukad riigid lähevad ÜRO-st mööda ja astuvad sõjategevusse ilma julgeolekunõukogu volituseta.

Ühendriikide võimalik rünnak Süüria vastu, vaatamata mitmete maade ning tähtsate poliitiliste ja usujuhtide, sealhulgas paavsti, tugevale vastuseisule, annab tulemuseks veel rohkem süütuid ohvreid ja eskaleerumise, mille tõttu levib konflikt potentsiaalselt väljapoole Süüria piire. Rünnak suurendaks vägivalda ja vallandaks uue terrorismilaine. See õõnestaks mitmepoolseid jõupingutusi lahendada Iraani tuumaprobleem ja Iisraeli-Palestiina konflikt ning destabiliseeriks veelgi Lähis-Ida ja Põhja-Aafrikat. See paiskaks kogu rahvusvahelise õiguse ja korra süsteemi tasakaalust välja.

Süürias ei leia aset võitlus demokraatia eest, vaid relvastatud konflikt valitsuse ja opositsiooni vahel mitmeusundilises riigis. Süürias on vähe demokraatia eest võitlejaid. Aga seal on enam kui piisavalt al-Qaida võitlejaid ja igasuguseid äärmuslasi, kes võitlevad valitsuse vastu. Ühendriikide riigidepartemang on kuulutanud Al-Nusra Rinde ning Iraagi ja Levanti Islamiriigi, mis võitlevad koos opositsiooniga, terroristlikeks organisatsioonideks. See sisekonflikt, millele valavad õli tulle opositsioonile välismaalt tarnitavad relvad, on üks verisemaid maailmas.

Seal võitlevad palgasõdurid Araabia riikidest ning sajad võitlejad lääneriikidest ja isegi Venemaalt valmistavad meile sügavat muret. Kas ei naase nad mitte meie riikidesse Süürias omandatud kogemustega? Pärast sõdimist Liibüas liikusid äärmuslased ju Malisse. See ohustab meid kõiki.

Venemaa on algusest peale olnud rahumeelse dialoogi poolt, mis võimaldaks süürlastel välja töötada kompromissplaani nende enese tuleviku jaoks. Me ei kaitse Süüria valitsust, vaid rahvusvahelist õigust. Me peame kasutama ÜRO julgeolekunõukogu ja usume, et seaduse ja korra säilitamine tänapäeva keerulises ja rahutus maailmas on üks väheseid viise rahvusvaheliste suhete kaosesse langemise ärahoidmiseks. Seadus on endiselt seadus ja me peame seda järgima, kas see siis meile meeldib või mitte. Praeguse rahvusvahelise seaduse järgi on jõudu lubatud kasutada ainult enesekaitseks või julgeolekunõukogu otsusega. Kõik muu on ÜRO harta järgi lubamatu ja kujutab endast agressiooniakti.

Keegi ei kahtle, et Süürias kasutati mürgigaasi. Aga on kõik põhjused uskuda, et seda ei kasutanud Süüria armee, vaid opositsioonijõud, et provotseerida nende võimsate välismaa patroonide sissetung, kes asuksid fundamentalistide kõrvale. Teateid selle kohta, et võitlejad valmistavad ette uut rünnakut – seekord Iisraeli vastu – ei saa ignoreerida.

On ärevusttekitav, et sõjaline sekkumine sisekonfliktidesse välisriikides on muutunud Ühendriikide jaoks tavapäraseks. Kas see on Ameerika pikaaegsetes huvides? Ma kahtlen selles. Miljonid üle maailma näevad Ameerikat üha rohkem mitte demokraatia mudelina, vaid ainuüksi toorele jõule toetuvana, kes klopsib kokku koalitsioone loosungi all „kes pole meie poolt, on meie vastu“.

Aga jõud on osutunud ebaefektiivseks ja mõttetuks. Afganistan kõigub ja keegi ei suuda öelda, mis juhtub, kui rahvusvahelised jõud lahkuvad. Liibüa on jagunenud hõimude ja klannide vahel. Iraagis jätkub kodusõda, milles hukkub iga päev kümneid inimesi. Ühendriikides tõmbavad paljud paralleeli Iraagi ja Süüria vahele ning küsivad, miks tahab nende valitsus korrata hiljutisi vigu.

Ükskõik kui hästi sihitud on rünnakud või kui keerulised on relvad, on tsiviilohvrid vältimatud, sealhulgas eakad ja lapsed, keda rünnakud peaksid kaitsma.

Maailm reageerib küsides: kui ei ole võimalik arvestada rahvusvahelise õigusega, siis tuleb leida muid viise julgeoleku tagamiseks. Niisiis üritab üha rohkem riike omandada massihävitusrelvi. See on loogiline: kui teil on pomm, ei puuduta teid keegi. Meile räägitakse vajadusest tugevdada relvade leviku piiramist, kuid tegelikkuses on see läbi kukkunud.

Me peame peatama jõu keele kasutamise ning naasma tsiviliseeritud diplomaatiliste ja poliitiliste kokkulepete teele.

Viimastel päevadel on esile kerkinud uus võimalus vältida sõjategevust. Ühendriigid, Venemaa ja kõik rahvusvahelise kogukonna liikmed peavad ära kasutama Süüria valitsuse valmisolekut anda oma keemiaarsenal rahvusvahelise kontrolli alla järgnevaks hävitamiseks. Otsustades president Obama avalduste järgi, peavad Ühendriigid seda alternatiiviks sõjategevusele.

Ma tervitan presidendi huvi dialoogi jätkamise vastu Venemaa ja Süüriaga. Me peame tegema koostööd, et seda lootust elus hoida, nagu me leppisime kokku G8 kohtumisel juunis Lough Erne'is Põhja-Iirimaal, ning tüürima diskussiooni tagasi läbirääkimiste suunas.

Kui me suudame vältida jõu kasutamist Süüria vastu, parandab see rahvusvaheliste suhete õhkkonda ja tugevdab vastastikust usaldust. See oleks meie ühine edu ja avaks ukse koostööks teistes kriitilistes küsimustes.

Minu tööalast ja isiklikku suhet president Obamaga iseloomustab kasvav usaldus. Ma hindan seda kõrgelt. Ma uurisin tähelepanelikult tema teisipäevast pöördumist rahva poole. Ja ma pigem ei nõustuks tema seisukohaga Ameerika erandlikkuse kohta, väitega, et Ühendriikide poliitika on „see, mis muudab Ameerika erinevaks. See muudab meid erandlikuks“. On äärmiselt ohtlik julgustada inimesi pidama ennast erandlikuks, ükskõik milline on motiiv. On olemas suured riigid ja väikesed riigid, rikkad ja vaesed, pikkade demokraatiatraditsioonidega ja sellised, mis otsivad oma teed demokraatia suunas. Ka nende poliitikad on erinevad. Me oleme kõik erinevad, aga kui me palume jumala õnnistust, ei tohi me unustada, et jumal lõi meid võrdseteks.

Vladimir V. Putin"