Prantsusmaa: Mistral on nagu raudpomm jala küljes

 (122)
Mistral
MistralFoto: SALOM-GOMIS SEBASTIEN/SIPA

Tänavu 5. juunil viis Prantsusmaa president François Hollande USA president Barack Obama Champs-Elysées lähedal asuvasse Chiberta restorani, mida peetakse üheks Pariisi parimaks. Nad olid kokku saanud, et Normandia dessandi 70. aastapäeva puhul tähistada kahe riigi vahelist sõprust. Kõik oleks olnud suurepärane, kui poleks Mistrale. "Neid kuradi Mistrale", lausus üks Hollande'i nõunikke.

"See teema häirib mind. Peale Krimmi annekteerimist poleks see hea signaal. Miks mitte loobuda?" küsis Obama Hollande'ilt Le Nouvel Observateuri artikli kohaselt.

"Sest ma ei taha panna Prantsusmaa allkirja kahtluse alla," lausus äärmiselt pinges Hollande.

Mistralide teema tuli uuesti tagasi 28. juulil, kui peale Malaisia reisilennuki allatulistamist Ida-Ukraina kohal arutati uusi sanktsioone Venemaa vastu. Järsku nõudis Saksamaa täielikku relvaembargot, see tähendab ka juba sõlmitud lepingute tühistamist. See oleks puudutanud ka Mistrale.

Prantsusmaa välisminister Laurent Fabius polnud nõus. "Te peate seda tegema varem või hiljem," vastas Saksa välisminister Frank-Walter Steinmeier. Siiski jäid laevad seekord sanktsioonide alt välja.

Seotud lood:

Nagu raudpomm

Prantsusmaa olukord oli siiski väga habras, sest tehingust loobumist nõudsid lisaks Ameerikale ja Saksamaale ka peaaegu kõik teised Prantsusmaa liitlased. "Me lohistame seda teemat enda järel nagu raudpommi," nentis üks Hollande'i lähedane. Viimati pidi Prantsusmaa taluma taolist rahvusvahelist survet 1995. aastal, kui ta taastas tuumakatsetused Vaiksel ookeanil.

Mistralide müüki kritiseeriti igalt suunalt. Seda kritiseerisid poolakad, britid, jaapanlased kartsid selle kasutamist Kuriili saarte pärast käivas tülis ja 31. juulil kirjutas selle kohta hävitava juhtkirja New York Times, maailma kõige mõjukam päevaleht.

Hollande'ile pakub vähe lohutust see, et siseriiklik opositsioon on sel teemal vait, sest laevade müügi leping kirjutati alla eelmise president Nicolas Sarkozy ajal. Toonased otsustajad kaitsevad otsust tänini, ainsaks erandiks on endine välisminister Bernard Kouchner. "Me eksisime, aga me tegutsesime heas usus," lausus Kouchner.

Ohtlik hasartmäng

Mistralide müük oli algusest peale üks vastuoluline ja ebaõnnestunud hasartmäng, võibolla aga lausa tahtlik silmade sulgemine.

Kõik algas 2008. aastal Bourget's peetud messil Euronaval. Vene laevastiku juht admiral Vladimir Võssotski läks laevafirma DCNS stendi juurde, näitas näpuga Mistralile ja ütles: "See laev pakub mulle huvi."

Prantslased olid hämmeldunud. Venemaa polnud 1945. aastast ostnud välismaalt ühtegi sõjalaeva, veel vähem NATO riigilt. Millest taoline huvi?

Venemaa sõjandusekspert Aleksandr Goltsi sõnul oli asi Gruusia sõjas. Venemaa sõjaväe juhtkond käskis sõja alguses Musta mere laevastikul saata Gruusia rannikule merejalaväelaste dessant, aga kogu üritus võttis aega viis päeva ja merejalaväelased jõudsid kohale, kui lahing oli juba läbi. Sealt tuligi mõte osta selline laev nagu Mistral, mida Venemaa laevatehased ise ei suutnud toota.

Mistral on Prantsuse laevastiku juveel, mille omadused jäävad alla vaid lennukikandjale Charles- de-Gaulle. See suudab vedada 450 meest, 16 helikopterit, 70 soomukit, selles on juhtimiskeskus ja kõige moodsam elektroonika.

Et kaitsta venelasi Eestis

Venemaa sõjatööstuskompleks polnud esialgu konkurentidest huvitatud, aga peatselt mõisteti, et taoline laev võib anda teatud olukorras suure eelise, ütles Ruslan Puhhov, ühe Moskva relvastusele keskendunud mõttekoja juht. Nagu näiteks?

"Kujutage ette vägivaldset mässu Eesti venekeelse kogukonna vastu. Tänu Mistralile võiks meie laevastik mõne tunniga saata maale piisavalt mehi või helikoptereid venelaste kaitseks," ütles Puhhov.

Taoline stsenaarium sarnaneb Krimmi hõivamisele veebruaris. Puhhov oli nõus, et Mistrale oleks saanud ka selle jaoks kasutada. 2008. aasta lõpus, kui venelased tundsid esimest korda Mistrali vastu huvi, ei suutnud või ei tahtnud prantslased taolisi sõjakaid stsenaariume ette kujutada.

Hoolimata Gruusia sõjast otsustas Sarkozy alustada Venemaaga pingetelõdvendust, lausus Prantsusmaa tollane Euroopa asjade minister Pierre Lellouche. "Ta uskus, et tollane president Dmitri Medvedev on uus Gorbatšov," lausus Lellouche. Sarkozy lausus oma kaastöötajatele, et kavatseb "Venemaa tsiviliseerida", teha Venemaast oma sõber.

Lähenemist Venemaale toetas tollal Prantsusmaa eliidis ka peaminister François Fillon. Tema meeskonnas tegutses tollal kaks venemeelset meest, Jean de Boishue ja Igor Mitrofanof.

"Kõik üritasid taasleida 1892. aastal Prantsuse-Vene liitlassuhte vaimu," meenutab Lellouche. Geostrateegilist huvi toetasid majandushuvid, sest Venemaa turul taheti järele jõuda Prantsusmaast oluliselt ette jõudnud sakslastele ja itaallastele.

Vastuseis Prantsuse mereväes

Läbirääkimised laevade müügiks algasid 2009. aasta suvel, ent kohe algas ka vastuseis müügile. Kaitseminister Hervé Morini kabinetiülem, viitseadmiral Xavier Païtard oli küll nõus tegema Venemaa suunas ühe sammu, aga ta ei saanud aru, miks on vaja alustada sõjalist koostööd nii arenenud süsteemi müümisega.

Lahkhelid valitsuses olid nii suured, et septembri lõpus 2009 kutsus Sarkozy asjaosalised presidendilossi müüki arutama. Kaitseminister Morin oli müügi poolt. "Võtame ära külma sõja prillid. Ei saa Venemaale läheneda ja teda mitte usaldada. Niikuinii on tema laevastik sellises olukorras, et üks laev rohkem või vähem ei muuda strateegilist tasakaalu," lausus Morin.

Saint-Nazaire'i laevatehasel polnud tollal üldse tellimusi, sellal kui venelastele pakkusid oma laevasid ka hollandlased ja hispaanlased, leidis Morin.

Müügile oli selgelt vastu Sarkozy nõunik sõjandusküsimustes, admiral Edouard Guillaud, keda toetasid paljud teised mereväe ohvitserid. Kuigi ta oli nõus, et Venemaa on Euroopale oluline, polnud tema sõnul kindel, mis suunas Venemaa areneb. Guillaud pidas müüki vastutustundetuks ja küsis, kuidas suhtuvad sellesse idaeurooplased, kes peavad Venemaad endale peamiseks ohuks.

Kui laevatehasel pole tööd, siis tegi Guillaud ettepaneku tuua Prantsuse laevastikule Mistrali ehitamine ettepoole. Peaminister Fillon polnud nõus, sest pidas seda liiga kalliks. Peale jäid laevade müügi toetajad.

Järeleandmised Venemaale

Laevad otsustati müüa, aga esialgu loodeti seda teha ilma tundlike tehnoloogiate ülekandmiseta. Teade laevade müügist tõi kohe kaasa ka ameeriklaste, poolakate ja baltlaste kriitika, kes üritasid tehingut takistada.

Ei avalik kriitika ega kulissidetagune mõjutamine ei pannud Prantsusmaad tehingust loobuma. Prantsusmaa sõjaväelased ja diplomaadid omakorda soovitasid, et laeva võib ju müüa, aga ilma relvastuseta (mida laeval endal on niikuinii väga vähe) ja ilma elektroonikata.

Venelased polnud sellega nõus. Kindralstaabi ülem Nikolai Makarov nõusid, et laev olgu täielikult varustatud, või nad seda ei taha. Läbirääkimised külmutati ajutiselt.

Olukorra lahendamiseks saatis Sarkozy oma uue sõjandusküsimuste nõuniku Benoît Puga Kaliningradi kohtuma Vladimir Putini usaldusisik Igor Setšiniga. Kuna Prantsusmaa tahtis ilmselgelt müüa, tuli neil järele anda.

Laevad otsustati müüa koos lahingu juhtimissüsteem Senit 9 ning Thaleses valmistatud radarite ja sidevahenditega. Lisaks rääkisid venelased välja laevade osalise ehitamise Peterburis. Venelased nõudsid seejärel lisaks ka tundlike elektroonikasüsteemide tehnoloogia ülekannet Venemaale. See oli 2009. aasta septembris tehtud kokkuleppe väline nõudmine, aga Sarkozy väänas natuke reegleid ja surus ka selle kiirelt läbi.

Laevafirma DCNS nõukogu pidi samuti andma sellele kokkuleppele oma nõusoleku. Ametiühing CFDT esindajad nõukogus nõustusid, et see tellimus on töökohtade säilitamiseks hädavajalik, aga nad muretsesid riskantse tehnoloogiaülekande pärast ega osalenud hääletusel.

1,2 miljardit eurot

24. detsembril 2010 helistas Medvedev Sarkozyle ja lausus, et kuna venelaste nõudmistele on vastu tuldud, on Venemaa nõus ostma kaks Prantsusmaal valmistatud Mistrali, millele lisandub võimalus ehitada kaks laeva lisaks ka Venemaal.

Leping kirjutati alla 25. jaanuaril 2011. Lepingu mahuks on 1,2 miljardit eurot. Esimene laev nimega Vladivostok tuli üle anda oktoobris 2014.

Praeguseks on Vladivostok sisuliselt valmis. Laevaga seotud toiminguid üritatakse teha minimaalse trummipõrinaga. Septembris peab Hollande andma lõpliku nõusoleku laeva ekspordiks.

18. märtsil teatas Venemaa avalikult Krimmi annekteerimisest. Välisminister Fabius teatas tollal, et peab võimalikuks tehingust loobumist. Kaitseministeerium ja rahandusministeerium aga sekkusid koheselt, samuti peaminister Jean-Marc Ayrault, sest Saint-Nazaire asub tema mõjupiirkonnas.

Nende kõigi sõnul on tehingust loobumine võimatu. Esiteks peaks sel juhul raskustes laevatehas maksma Moskvale tagasi juba saadud 800 miljonit eurot ja leppetrahvi 251 miljonit.

Soov müüa hävitajaid

Teiseks kartsid nad, et Prantsusmaa kaotab relvamüügiturul oma usaldusväärsuse. Kaitseministeerium kartis, et India loobub hävitajate Rafale ostust, kui nad pole kindlad, et lepingut igal juhul täidetakse.

Peale mitut koosolekut otsustas Hollande survele vastu panna. Kas see õnnestub?

"Head lahendust pole," ütles üks kõrge ametnik. "Me kas tarnime laeva ja meid süüdistatakse Putiniga koostöös või me ei tarni seda ja siis öeldakse, et Prantsusmaa vandus ameeriklaste survele alla," lausus ametnik.