Poolakad nõuavad Venemaalt kompensatsiooni
Poola represseeritute liidu andmeil on enam kui miljonist Teise maailmasõja järel vägivaldselt Siberisse viidud poolakast praegu veel elus vähem kui 60 tuhat inimest. Suures osas on need üksikud ja haiged inimesed, kes saavad Poola valitsuselt väikest toetust, mille suurus jääb alla 100 dollari kuus. Üle-Poolalise „siberlasi” ühendava liidu esimees Stefan Mõslitski arvab, et kui Venemaa pretendeerib tsiviliseeritud riigi rollile, on ta lihtsalt kohustatud maksma kompensatsiooni seadusevastaselt represseeritud Poola kodanikele.
Poola valitsus on küsimust ka varem korduvalt Venemaaga peetud läbirääkimistel üles tõstnud, kuid Mõslitski sõnul on küsimus seni jäänud reguleerimata. Omal ajal kirjutas Venemaa president Boriss Jeltsin alla dekreedile, mille kohaselt iga GULAGi vang võis saada umbes 100 dollari suurust kompensatsiooni. Kuid Varssavi „siberlaste” liidu esimees Rychard Piotrovski arvab, et kompensatsiooni suurus oli „varjamatu irvitamine ning naljategemine poolakatest represseeritute üle”.
Seetõttu võtsid poolakatest GULAGI ohvrid initsiatiivi enda kätesse. Nad proovivad saada kompensatsiooni ka enda riigi kohtutelt. Kuid selleks, et saada kompensatsiooni Poola riigilt, peavad endised represseeritud esitama dokumentaalsed tõendid sellekohta, et nad olid saadetud Siberisse tegevuse eest, mille eesmärgiks oli Poola vabastamine nõukogude okupantide küüsist. Seni on teada vaid üks juhus, mil Opole linna kohus möödunud aasta märtsis tunnistas õigustatuks endise stalinistlike laagrite ohvri Stanislav Sakulski nõudmised ning otsustas maksta talle 229 tuhat zlotti (umbes 70 tuhat dollarit). Sakulski arreteerisid 1944. aastal NKVD töötajad „bandiitliku formeeringu tegevuses osalemise eest” Valgevene territooriumil. See Valgevene osa oli 1920. aastast alates Poola valduses ning sinna oli 1939. aasta septembriks ümber asunud ligi miljon poolakat.
Poola välisministeeriumi töötajate andmetel on nad proovinud küsimust korduvalt lahendada, juhtides sellele mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide, sh EL-i tähelepanu. Sellest ei ole siiski midagi välja tulnud, kuna EL-i koostöö Venemaaga ei näe ette eraisikute poolt ühele või teisele poolele esitatud pretensioonide läbivaatamist. Lisaks on veel rida juriidilisi nüansse. Näiteks represseeriti poolakaid ilma kohtuotsuseta, mis tähendab, et neid ei saa ka rehabiliteerida. Ning Poola välisministeerium arvab, et ka kollektiivne hagi Strasbourgi kohtusse ei lahenda midagi.
