Pariisi veresauna ellujääja lugu, mis liigutas kogu maailma
See oli tavaline reedeõhtune rokk-kontsert. Atmosfäär oli rõõmsameelne. Inimesed tantsisid ja naeratasid. Ja kui need mehed saali peauksest sisse astusid ja tulistama hakkasid, arvasime jätkuvalt naiivselt, et see on kontserdi osa.
See ei olnud lihtsalt terrorirünnak, see oli massimõrv. Kümned inimesed lasti mu silme ees maha. Veri täitis basseinina põranda. Oma tüdruksõprade surnukehi käes hoidvate meeste nutt lõikas läbi peopaiga. Hävitatud tulevikud, perede murtud südamed. Hetkega.
Šokis ja üksinda üritasin ma teeselda surnut enam kui tund aega, lamades inimeste kõrval, kes nägid oma armsamaid elutuna. Hoides hinge kinni, üritades mitte liigutada, mitte nutta – mitte näidata välja seda hirmu, mida need mehed lootsid näha.
Mul on tohutult õnne, et ma ellu jäin. Kuid nii paljud ei jäänud. Inimesed, kes olid seal täpselt samadel põhjustel, mis minagi – et tunda rõõmu pelgalt reede õhtust.
Maailm on julm. Ja taolised aktid on mõeldud tõstma esile inimeste rikutust. Ning kujutised neist meestest minu ümber raisakotkastena tiirlemas jäävad mind elu lõpuni kummitama. Viis, kuidas nad üksikasjalikult inimesi maha lasid, kohas, kus inimeludesse suhtuti ilma igasuguse taktitundeta. See ei tundunud tõeline. Ma ootasin hetke, mil keegi mind äratab ja ütleb, et see oli kõigest õudusunenägu.
Kuid olles selle õuduse üle elanud, on mul võimalus heita valgust kangelastele. Mehele, kes rahustas mind ja pani ohtu oma elu, üritades katta mu pead, mil ma nuuksatasin, paarile, kelle viimased armastussõnad säilitasid mu usu headusesse maailmas, politseinikele, kellel õnnestus päästa sadu inimesi, täiesti võhivõõrastele, kes korjasid mu tee pealt üles ja lohutasid mind 45 minuti jooksul, mil ma tõesti uskusin, et poiss, keda ma armastan, on surnud, vigastatud mehele, keda ma ekslikult Amaury'iks pidasin ja kes mind seejärel lohutas ja ütles, et kõik saab korda, kuigi ta ise oli samamoodi üksi ja hirmunud, naisele, kes avas oma uksed ellujäänutele, sõbrale, kes pakkus mulle peavarju ja käis ostmas uusi riideid, et ma ei peaks kandma seda verest läbi imbunud särki, kõigile teile, kes te olete saatnud hoolivaid toetussõnumeid – teie panete mind uskuma maailmasse, millel on potentsiaali olla parem. Et midagi taolist enam kunagi ei juhtuks.
Kuid ennekõike neile 80 inimesele, kes selles kontserdisaalis tapeti, kellel ei olnud nii palju õnne, kes ei saanud täna ärgata. Ja sellele valule, mida nende sõbrad ja perekonnad praegu läbi elavad. Mul on kahju. Ei ole midagi, mis seda valu leevendaks.
Mul oli au olla nende inimeste viimaste hingetõmmete juures. Ja tõesti uskuda, et ma ühinen nendega. Ma kinnitan, et nende viimased mõtted ei olnud nende elajatega, kes selle korraldasid. Ma kinnitan, et nad mõtlesid inimestele, keda nad armastavad.
Ajal, mil ma lamasin võõraste inimeste veres ja ootasin kuuli, mis lõpetaks mu 22 eluaastat, kujutlesin ma oma silme ees igat nägu, keda ma olin kunagi armastanud ja sosistasin: „ma armastan sind“. Üha uuesti ja uuesti, meenutades oma elu tipphetki. Sosistasin, et need, keda ma armastasin, teaksid, kui palju ma seda tegin, soovides, et nad ei kaotaks hoolimata sellest, mis minuga ka juhtub, usku headesse inimestesse. Et nad ei laseks neil meestel võita.
Eilne öö muutis paljude elusid igavesti ja on meie ülesanne olla paremad inimesed. Et elada elusid, millest selle tragöödia süütud ohvrid unistasid, kuid mida nad kahjuks kunagi ellu viia ei saa.
Puhake rahus, inglid. Teid ei unustata kunagi.
