Ostankino teletorni ajaloost

Moskva Ostankino teletorn valmis 1967. aastal, olles sel ajal maailma kõrgeim ehitis.

Telemasti konstrueerijad said omal ajal selle töö eest Nõukogude Liidu kõrgeima autasu — Lenini preemia.

Insener Nikolai Nikitini projekti järgi valminud teletorni kõrgus oli algul 533 meetrit ning pärast tuulelipu juurdeehitust 540 meetrit. Betoonist ja terasest ehitatud tornis on 44 korrust.

Ehitis kaalub 55.000 tonni. Viie esimese ekspluatatsiooniaastaga vajus vundament neli sentimeetrit.

Oma konstruktsioonilt meenutab teletorn sõjaväe raadioantenni, mida sisemiste trosside pingutamisega-lõdvendamisega võib muuta kas paindlikumaks või jäigemaks. Torn koosneb justkui tugevatest raudvõrudest, mida 149 legeeritud terasest trossi lahti venitavad.

Juba torni ehitamise aegu loodi järelevalveteenistus, kes ööpäevaringselt jälgis konstruktsiooni pinguldatust ja deformeerumist, õhutemperatuuri, päikese ja niiskuse mõju tornile. Järelevalvet teostati spetsiaalselt loodud ja pidevalt tornile suunatud elektronoptilise kompleksi abil ning kaks korda kuus kontrolliti betooni ja metallkonstruktsioonide seisukorda visuaalselt.

Torn pidas vastu 1971. aastal ja 1998. aasta juunis Moskvas möllanud ränkades tormides, seejuures oli torni tipu kõikumisamplituud vaid 3,5 meetrit.