Onupojapoliitika Habsburgide moodi: verepilastus viis dünastia hääbumiseni

 (151)
Vasakul Carlos II ning paremal Carlose esiisa Charles V.
Vasakul Carlos II ning paremal Carlose esiisa Charles V. Kollaaž

Kuulus “Habsburgide lõug”, mida kujutasid kunstnikud mitmetel maalidel, polnud Švaabimaa dünastia kvaliteedimärk. See hoopis kinnitas sugulaste liiga tihedaid sidemeid, millest sündisid üha haigemad järglased.

Habsburgide dünastia hoidis sarnaselt teistele kuninglikele peredele võimu kindlalt suguvõsa käes strateegiliste abieludega. Siiski vajas perekonna geenivaram lõpuks hädasti värsket verd nii sõna kaudses kui otseses tähenduses.

Hispaania valitseja Charles II (Carlos II) pani lõpu napilt kaks sajandit kestnud dünastiale. 1516. aastal Hispaania troonile tõusnud Habsburgide dünastia valitses Hispaaniat selle kuldajal, kui riik oli Euroopa võimsaim. 1700. aastal see kõik lõppes, kui Carlos II suri järglasteta. Toona väitis kuninglikust soost meest lahanud arst, et surnukehas polnud tilkagi verd, Carlos II süda väga tilluke, siseorganid mädanenud ja kärbunud, lisaks oli mehel väidetavalt üks munand ja seegi süsimust. Peale selle olevat Carlos II pea olnud vett täis.

Teadlased on hiljem uurinud kirju ning portreesid Carlos II kohta, et mõista, mis haigused teda vaevasid. Briti ajakirjanik John Langdon-Davies võttis Carlos II elu tabavalt kokku, märkides, et Carlos II elu lõppes kaks sajandit enne ta sündi. Langdon-Davies viitas mitmetele geneetilistele vajakajäämistele, mis Carlos II ka tõenäoliselt hauda viis.

Habsburgide dünastias lõid välja mitu haigust, kuna need kandusid retsessiivsete tunnustega edasi. Et lapsed sündisid lähedastele sugulastele, ei suutnud geenivaram pakkuda terveid dominantseid tunnuseid, mis ei laseks haigustel avaldada. Kuigi Carlos II sündis Austria Marianale, kelle kaasa oli tema onu Felipe IV, oli suguvõsas toimunud niivõrd palju verepilastust, et Carlos II oli geneetiliselt sündinud justkui õe ja venna vahekorrast.

Seotud lood:

Teadlased on oletanud, et meest võis sarnaselt tema sugulastele vaevata geneetiline haigus, mis tootis liiga palju kasvuhormooni. Selle kannatajatel on tavaliselt suuremad käelabad ja jalad, lisaks tavatult suur nina, lõug ja otsaesine. Haiguse kannatajad peavad rinda pistma liigesevalude ning kehva silmanägemisega.

Carlos II oli haige sünnist saati, teda koheldi kuni kümnenda eluaastani kui titte, sest mees ei mõistnud korralikult rääkida ega kirjutada. Kõndima olevat kõrgest soost Carlos hakanud alles 8-aastaselt. Väidetavalt vaevles mees epilepsiahoogude all, juba kolmekümnendates olevat ta seniilsuse märke näidanud. Carlose füüsilise tervise halvenedes muutus samamoodi kehvemaks mehe vaimne seisund.

20-aastast Carlos II kirjeldas nuntsius ehk paavsti diplomaatilist esindaja pigem lühikese ning inetu mehena. “Tal on pikk kael ja nägu, alahuul tüüpiline tema vereliinile,” märkis nuntsius. Carlos II silmad olid sinised ning nahk äärmiselt hele. Mehe juuksed olid blondid ja kõrvade taha lükatud. Väidetavalt ei olnud Carlos II rüht kiita, ta suutis end sirgeks ajada vaid kõndides. Lisaks oli ta keha olnud sama nõder kui ta mõistus. “Vahepeal ilmutab ta intelligentsi märke, aga mitte praegu. Praegu on ta pikaldase mõtlemisega ning ükskõikne, kohmetu ja laisk, nähes välja üllatunud,” teatas nuntsisus. Kõrgest soost Carlos II oli väidetavalt igasuguse tahtejõuta, mistõttu oli meest lihtne manipuleerida.

Briti diplomaat Alexander Stanhope nentis kirjas Shewsbury hertsogile, et Carlos II on suure isuga ning neelab suhupistetu tervelt alla, kuna ta alalõug on nii väljaulatuv, et ülemised ning alumised hambad ei lase toitu närida.

Elutee lõpus oli Carlost hakanud huvitama surm ning surnud inimesed, mille tõttu olevat ta palunud surnud sugulaste kehad üles kaevata, et neid vaadata ja katsuda. Mees suri napilt enne 39. sünnipäeva.