Mitte kunagi varem USA ajaloos ei ole istuv president teist ametiaega võitnud ilma rahvahääletust võitmata. Sel aastal on see võimalik. Väga võrdne seis paistab olevat Obama kasuks kõige konkurentsitihedamates osariikides, mis valimiste võitja otsustavad, isegi kui kokkuvõttes rohkem valijaid on Mitt Romney poolt, vahendab Associated Press.

Seda võib nimetada Al Gore'i kättemaksuks. 2000. aasta valimistel sai tollane asepresident rohkem hääli kui George W. Bush, kuid Valgesse Majja ei pääsenud. Isegi pärast ülemkohtu otsust räägiti „veretust riigipöördest“, mis ei andnud Bushile selget mandaati lõhenenud rahva ühendamiseks kuni 2001. aasta 11. septembri rünnakud ühendasid ameeriklased terroriohu ees.

12 aastat hiljem on ameeriklased veelgi rohkem lõhenenud. Obama võib olla enam-vähem vaikima pannud kriitikud, kes küsisid, kas ta on ikka USA-s sündinud, kuid süüdistused legitiimsuse puudumises tulevad ilmselt taas esile, kui Obama rahvahääletust ei võida, kuid võimule jääb. Esindajatekojas jäävad ilmselt võimule vabariiklased, kes muutuksid veelgi julgemaks presidendi poliitika kahtluse alla seadmisel.

Vaatamata rahvahääletuse kaotamisele on USA-s võimule tulnud neli presidenti, sealhulgas Bush ja John Quincy Adams, kes kaotas nii rahvahääletuse kui ka valijameeste hääletuse, kuid kelle kuulutas võitjaks esindajatekoda.

Kunagi pole seda aga juhtunud istuva presidendiga ja kui see juhtuks, tõstataks see keerulisi küsimusi USA valimissüsteemi kohta.

Pilk kaardile muudab sellest arusaamise lihtsamaks. Romney toetajate valimisaktiivsus kujuneb tõenäoliselt suureks, eriti lõunaosariikides, kus ta tõenäoliselt niikuinii võidab. Viimase hetke küsitlused näitavad aga, et Obamal on väike edumaa käputäies lahtise tulemusega osariikides nagu Ohio ja Florida, mille tõttu ei saaks Romney kokku vajalikku 270 valijameeste häält.

Kui Obama saab kokku 270 valijameeste häält, kuid kaotab rahvahääletuse, on vabariiklastel järgmised neli aastat väga head kaardid tema vastu mängimiseks.

Obama võib siis manööverdada tugevalt tsentri poole, otsides vabariiklastega kompromisse, nagu tegi eelmine demokraadist president enne teda, Bill Clinton. Ta võib loobuda kavast tõsta jõukate inimeste makse, et vähendada eelarvepuudujääki ning tõmbuda tagasi keskkonnaalaste ja äriregulatsioonide asjus.

See ärritaks vältimatult liberaalset valijaskonda, millele Obama oma presidendiameti võlgneb, kuid tal ei pruugi olla valikut.

Obama vetostab kindlasti kõik katsed takistada tema firmamärgiks saanud tervishoiuseadust. Täideviivad korraldused, mis ei nõua kongressi heakskiitu, võivad aga anda Obamale siiski võimaluse panna oma tempel millelegi, mida ajalugu mäletama jääb.